Elas kord tark,
toeks oli kark.
Oma tarkust raidus,
vaevas kui haigus.
Oli nii enesekindel,
et on ingel.
Armastas seda ilma,
pisar tuli silma.
Rändas ja mängis,
armastuse pälvis.
Algas uus algus,
tarkus kõrvale kaldus.
Süda võidu sai,
elati pimedana vaid.
Tark rängalt eksis,
et saatus peksis.