Mu loomingu juubel,
ma seda tähistan,
rikutud elu kui duubel,
paremuse endas välistan.

Olen tänulik kõigile,
aitäh teile ütlen ma,
kui siin end põimime,
ja kurvastame rõõmuta.

Aga kas olemegi kurvad,
ja armastan ikka sind,
lõppevad armastuse surmad,
kui kallim õnne hind.

Kes peab kelle üle õigust?
Kellele antud rohkem või vähem?
Miks hullus võtab võimust?
Kes mõtteid paneb pähe?
Kes otsustab aga ei vastuta?
Kelle juures on hea?
Kelle peale ei astuta?
Kelle oma on pea?

Kummardate seda,kes "kumab".
Öelge välja,ta on jumal.

Oleme tõesti nii nõrgad?
Kas vajame omile juhti?
On meie südamed nii õrnad?
Suudavad kõik hoida pulti?
Milleks olla nii ahned?
Miks mitte teistega jagada?
Miks sa siiruses kahtled?
Loodad,et õnne hakkab sadama?

Kummardage seda,kes "kumab".
Öelge välja ta on jumal.

Öelge seda ka siis kui surete.
Öelge seda ka siis kui kurvastate.
Öelge seda ka siis kui tulete.
Öelge seda ka siis kui tuhastate.

Öelge,et tema on looja.
Öelge,et tema tahtmine sündigu.
Tema on siis teie pooja.
Kõik mõtlematusega üldigu!

Siis olete kõik karjased,
kel osav vaid oma suu,
teineteise sarnased,
mitte ümber metsa,vaid puu.