Jälle paneb mind imestama,
mis paneb inimesi pimestama.
Kust tulevad just head mõtted,
et algavad valusad võtted.
Ütleme,mida ei mõtle sageli,
mu elu tegi jälle tireli.
Mõtlematus pani mu rappuma,
külmust endast lahti kakkuma.
Varsti see hakkabki juhtuma,
kui tühje sõnu ei pea puhkuma.
Puhume ennast aina tühjemaks,
ning elu jääbki lühemaks.
Pillud sõnu kui sädemeid,
neid samu,juba nädalaid.
Järgmiseks lähed seest põlema,
soojus kaotab me mõlema.
Tunneme vaid kibedust,
jalge aluse libedust.
Tahad kõigele pöörata selja,
kuu pärast lahkud või nelja.
Sa ei pea vaatama tagasi,
sest siin pole su pagasit.
Tal on sinu ees edumaa,
talle järgi pead minema.
Viska minema nurgas olev prügi,
ja oma unistustesse trügi.