Puhub malbe tuul,
rulluvad lained.
Ööd kaunistab kuu,
romantika lainel.
Liiv on kuum,
öö on valge.
Kallas on uus,
lainete palgel.
Enam pole jahe,
ega üldse halb.
Kauge me vahe,
on mu arm.

Tule vaatame loodust,
ilu ta annab.
Naudime eluhoovust,
sind südames kannan.
Öö meid tunnistagu,
päev meid aidaku.
Teised meid õnnistagu,
kahetsus minema paisaku.
Kõik on ehtne,
mida me näeme.
Liiv on pehme,
kui randa läeme.

Tõsta näpp ja karvad,
peida nina,ole armas.
Tõmba tekk üle pea,
magamine - see on hea!

Saada perse,kes segavad.
Võta kaissu,kes elavad.
Hoia homseks raha,
mida juua maha.

Tee nalja - ole lõbus.
Ära maandu - ole õhus.
Teised tervitavad meid,
kui murrame südameid.

Meil väljaütlemata tarkused,
ja külastamata on kohad.
Joodikute targad märkused,
ma koos nendega vohan.

Pea pudeliga piiri,
hoia kinni korgid.
Pole enam päiksekiiri,
kui näod mornid.

Mingu kõik omirada,
ning rõõmusta.
Ole lõpuni kaval,
rikkaid võõrusta.

Ärgata vaeses ilmas,
millel nõrk majandus.
Kurbus kellegi silmas,
pole mingi saladus.
Olla ahne ja ihne,
hoida endale kõik.
Ahnus on tihke,
kui kapitalismi võit.
Raha ja ta rattad,
ausalt veerevad.
Laenudega vaid matkad,
mis su ümber keerlevad.
Kes küll vastutab,
kui valitseb ahnus,
vaest õlale patsutab,
imeline on lahkus.

Ma tõesti seda aega igatsen,
mil minuga taas sigatsed.

Mulle meeldib mõelda.
Mulle meeldib öelda.
Mõelda terve aasta,
väljaöeldud saasta.
Kas vaikivad targemad,
inimesed,kes paremad?
Või mulisevad rumalad,
kel iidoliks jumalad.
Mina teen mõlemat,
minus miskit põnevat.
Arukale ikka seletad,
lollid tarkusega peletad.

Kus oleme käinud?
Mida tehtud koos?
Ammu pole näinud,
ajast mil olime koos.
Kuidas sul läheb,
mis on sust saand?
Mäletan aina vähem,
paikseks oled jäänd.
Kas enam kohtume?
Kas näeme veel?
Kas nähes kohkume,
kui rõõmus meel?
Palju on küsimusi,
mil pole vastuseid.
Antud vaid lubadusi,
mis haavavad meid.
Igatsus muutub kõvemaks,
kui ma sind ei näe.
Teeme oma elu põnevaks,
minevik mööda kord läeb.