Iga aastaga me vananeme,
tähistame oma sündimist.
Südame valust paraneme,
kukkudes harjutame kõndimist.

Mida tunneme vaadates kella?
Meile on nii palju antud,
et armastada kedagi hella,
kes meie südamesse kantud.

Aega on liiga vähe,
või liiga palju?
Meelest sa ei lähe,
kindel kui kalju.

Ainus,mis antud on aeg.
Tule ole koos minuga.
Enam ma aega ei kae,
kui oled vaid minuga.

23:58

Igatsen oma muruplatsi,
mille sa lumena matsid.
Kõiki külmetada tahtsid,
aina lumega katsid.

Kuhu jäi see sära,
mille võtsid ära.
Seda igatsust järan,
kui tühi on tänav.

Rohelust täis kevad,
millal tuleb enam.
Õitsvate lillede ema,
sinu loodu on kena.

Hakka uuesti looma,
rohelust ellu tooma.
Sina oled looja,
kes toob sooja.

Kõige hullem on kana pimedas,
üksipäini ja libedas.

Kui mind kord maetakse,
oma igavesse platsi.
Mulda peale aetakse,
kiidetakse elanud matsi.
Püha isa loeb sõnu,
aga mina juba lagunen.
Tundub mõttena mõru,
et üksi pragunen.
Aja möödudes tärkan,
minust saab lill.
Õitsemas mind märkad,
kui lehed varakil.