Kui mind kord maetakse,
oma igavesse platsi.
Mulda peale aetakse,
kiidetakse elanud matsi.
Püha isa loeb sõnu,
aga mina juba lagunen.
Tundub mõttena mõru,
et üksi pragunen.
Aja möödudes tärkan,
minust saab lill.
Õitsemas mind märkad,
kui lehed varakil.