Inimesed ei ole rumalad

Inimesed ei ole rumalad.
Kui keegi näib soosikuna,
nad ta ette sulavad,
mõtlemata segatult loosituna.
Naiivselt harva oleme siirad,
hakkame lolle matkima,
millega kõik kisub kiiva,
kui ajurakke pakkida.
Me pole kunagi iseseisvad,
kummardades valet juhti.
Käitume nagu aiateibad,
kes aetud uppi.
Tuleks leida ennast,
muidu tõena näib sagedus,
kui ei erineta vennast,
kes pooldab arulagedust.

Kuulan lindude laulu,
näen vee voolu.
Vaatan soojuse auru,
päike ei looju.

Näen puude pungi,
lillede õide loomist,
kevade südamesse tungi,
päikse sära toomist.

Õhk on palju soojem,
ja päike sillerdab.
Olen palju noorem,
kui kevade pillerkaar.

Vaikusest tunnen puudust,
hommikusel tipptunnil.
Tunnen une suudlust,
kui pakasesse kõnnin.

Kõik on valge ja ere,
korra haigutan.
Krõbe tervitab kere,
sogasena matsutan.

Mööduvad lühidad tunnid,
eredalt põleb kera.
Mida külm ei võta ära,
ta võitma end sunnib.

Võit,mis nii võimas,
et iial ei sure.
Kevade seljas kui rõivas,
kindlalt meile tuleb.

Iga aastaga me vananeme,
tähistame oma sündimist.
Südame valust paraneme,
kukkudes harjutame kõndimist.

Mida tunneme vaadates kella?
Meile on nii palju antud,
et armastada kedagi hella,
kes meie südamesse kantud.

Aega on liiga vähe,
või liiga palju?
Meelest sa ei lähe,
kindel kui kalju.

Ainus,mis antud on aeg.
Tule ole koos minuga.
Enam ma aega ei kae,
kui oled vaid minuga.

23:58

Igatsen oma muruplatsi,
mille sa lumena matsid.
Kõiki külmetada tahtsid,
aina lumega katsid.

Kuhu jäi see sära,
mille võtsid ära.
Seda igatsust järan,
kui tühi on tänav.

Rohelust täis kevad,
millal tuleb enam.
Õitsvate lillede ema,
sinu loodu on kena.

Hakka uuesti looma,
rohelust ellu tooma.
Sina oled looja,
kes toob sooja.

Kõige hullem on kana pimedas,
üksipäini ja libedas.

Kui mind kord maetakse,
oma igavesse platsi.
Mulda peale aetakse,
kiidetakse elanud matsi.
Püha isa loeb sõnu,
aga mina juba lagunen.
Tundub mõttena mõru,
et üksi pragunen.
Aja möödudes tärkan,
minust saab lill.
Õitsemas mind märkad,
kui lehed varakil.