Igatsus

Mind kummitavad su suudlused,
ma mäletan su keelitusi.
Mind närivad mu puudused,
kui ei tunne su hellitusi.

Sa valvasid mu und,
hoidsid must kinni.
Embasime iga tund,
kui kokku mindi.

Mäletan seda kõike,
mida minuga tegid.
Tahan tagasi kõike,
et pea oleks segi.

Külmast järsku ärkan,
minuni jõuab avastus.
Silmad lahti märkan,
mind jätnud... armastus.

Enesekontroll

Kolumnist arutleb üle,
mida publitsist kirjutab.
Avaldab kirjapantu ühe,
kus arvamusi pillutab.

Publitsistil kirjapandut mitu,
mille tulemusel kolumnist,
saab enda arvamuste lipu,
andmeallikaks publitsist.

Ajalehte kirjutavad mõlemad,
rahva tähelepanu mõlemal,
kuna mõlemad on põnevad,
rahvad ammutusest põlevad.

Poleks esimest,
poleks ka teist,
poleks ülemäära esinemist,
poleks päästetuid meist.

Tänapäev

Riigis valitsev kord -
lollitage piiratud rahvast.
Demokraatia on selle norm,
kus aetakse aind ähmast.

Lugedes läbi selgete ridade,
demokraatiat valitseb diktatuur.
Meeles siis ka pidage,
vabaduse hind on suur.

Võim surub kõigest läbi,
enda tegudest andmata asu,
ei tunta isegi häbi,
vaid nõutakse omakasu.

Pidime selle endile valima,
jääb nüüd kaelas tarida.
Jäädes ise veel ellu,
kui vabadus saadetud erru.

Suurte ringide raadius

Hea oli kõik, see mis ilus,
valus see mis tuksub minus.
Vähemusi alati vähem,
kuid sõnavõtt palju ägem.
Inventuurita teed kurja,
teiste ootused aina nurjad.
Olulisim ikka vara,
tunned seda enda nahal.
Kas täna lõpeb ilm,
või sarkasmi taipab silm.
Lihtsam olla on erak,
kui päev sinus elab.
Hukkamõistute arv on suur,
mõistust mõõdab elatud uur.
Aga milleks aja üle nutta,
õnnelikuim aeg läinud hukka.
Argumendis pole öeldud kurja,
lihtsalt lugeja mõeldut nurjab.

Parimatest Parimale

Hommikul kõvasti kallistad,
äratad sooja suudlusega,
naeratuse näole valmistad,
mind õnnistad truudusega.
Iial taevas ei lõpe tähed,
kui olen koos sinuga.
Sinuga käest kinni lähen,
lõpmatusse koos himuga.
Kuskil pole eredamat sära,
mida su silmist loen,
see paradiisi värav,
sinuga sisse julgelt poen.
Tahan sind pidevalt emmata,
oma armastavate käte vahel,
sind enda vastu tõmmata,
et iialgi poleks sul jahe.


Jaanikale :)

Inimesed ei ole rumalad

Inimesed ei ole rumalad.
Kui keegi näib soosikuna,
nad ta ette sulavad,
mõtlemata segatult loosituna.
Naiivselt harva oleme siirad,
hakkame lolle matkima,
millega kõik kisub kiiva,
kui ajurakke pakkida.
Me pole kunagi iseseisvad,
kummardades valet juhti.
Käitume nagu aiateibad,
kes aetud uppi.
Tuleks leida ennast,
muidu tõena näib sagedus,
kui ei erineta vennast,
kes pooldab arulagedust.

Kuulan lindude laulu,
näen vee voolu.
Vaatan soojuse auru,
päike ei looju.

Näen puude pungi,
lillede õide loomist,
kevade südamesse tungi,
päikse sära toomist.

Õhk on palju soojem,
ja päike sillerdab.
Olen palju noorem,
kui kevade pillerkaar.

Vaikusest tunnen puudust,
hommikusel tipptunnil.
Tunnen une suudlust,
kui pakasesse kõnnin.

Kõik on valge ja ere,
korra haigutan.
Krõbe tervitab kere,
sogasena matsutan.

Mööduvad lühidad tunnid,
eredalt põleb kera.
Mida külm ei võta ära,
ta võitma end sunnib.

Võit,mis nii võimas,
et iial ei sure.
Kevade seljas kui rõivas,
kindlalt meile tuleb.

Iga aastaga me vananeme,
tähistame oma sündimist.
Südame valust paraneme,
kukkudes harjutame kõndimist.

Mida tunneme vaadates kella?
Meile on nii palju antud,
et armastada kedagi hella,
kes meie südamesse kantud.

Aega on liiga vähe,
või liiga palju?
Meelest sa ei lähe,
kindel kui kalju.

Ainus,mis antud on aeg.
Tule ole koos minuga.
Enam ma aega ei kae,
kui oled vaid minuga.

23:58

Igatsen oma muruplatsi,
mille sa lumena matsid.
Kõiki külmetada tahtsid,
aina lumega katsid.

Kuhu jäi see sära,
mille võtsid ära.
Seda igatsust järan,
kui tühi on tänav.

Rohelust täis kevad,
millal tuleb enam.
Õitsvate lillede ema,
sinu loodu on kena.

Hakka uuesti looma,
rohelust ellu tooma.
Sina oled looja,
kes toob sooja.

Kõige hullem on kana pimedas,
üksipäini ja libedas.

Kui mind kord maetakse,
oma igavesse platsi.
Mulda peale aetakse,
kiidetakse elanud matsi.
Püha isa loeb sõnu,
aga mina juba lagunen.
Tundub mõttena mõru,
et üksi pragunen.
Aja möödudes tärkan,
minust saab lill.
Õitsemas mind märkad,
kui lehed varakil.

Mu loomingu juubel,
ma seda tähistan,
rikutud elu kui duubel,
paremuse endas välistan.

Olen tänulik kõigile,
aitäh teile ütlen ma,
kui siin end põimime,
ja kurvastame rõõmuta.

Aga kas olemegi kurvad,
ja armastan ikka sind,
lõppevad armastuse surmad,
kui kallim õnne hind.

Kes peab kelle üle õigust?
Kellele antud rohkem või vähem?
Miks hullus võtab võimust?
Kes mõtteid paneb pähe?
Kes otsustab aga ei vastuta?
Kelle juures on hea?
Kelle peale ei astuta?
Kelle oma on pea?

Kummardate seda,kes "kumab".
Öelge välja,ta on jumal.

Oleme tõesti nii nõrgad?
Kas vajame omile juhti?
On meie südamed nii õrnad?
Suudavad kõik hoida pulti?
Milleks olla nii ahned?
Miks mitte teistega jagada?
Miks sa siiruses kahtled?
Loodad,et õnne hakkab sadama?

Kummardage seda,kes "kumab".
Öelge välja ta on jumal.

Öelge seda ka siis kui surete.
Öelge seda ka siis kui kurvastate.
Öelge seda ka siis kui tulete.
Öelge seda ka siis kui tuhastate.

Öelge,et tema on looja.
Öelge,et tema tahtmine sündigu.
Tema on siis teie pooja.
Kõik mõtlematusega üldigu!

Siis olete kõik karjased,
kel osav vaid oma suu,
teineteise sarnased,
mitte ümber metsa,vaid puu.

Ühe korra sulle valetan,
teine kord ise vastutan.
Oma mõtted läbi maletan,
oma keelt ise taltsutan.

Suu olgu mõtlemise peegel,
vaikides ma ainult mõtlen.
Mõistlikkus on reegel,
kui sulle midagi ütlen.

Aga mulle meeldib petta,
keegi õppida ei saa mind.
Ainult mina jään ju hätta,
kui nii üksi mu hing.

Mida sa mus näed,
kui puutuvad me käed?
Kui oma silmad sulen,
mulle ikka ette tuled.
Võiks me jagada aega,
tähtetega kaetud taeva.
Poleks lõppu ega algust,
aind õndsuse almust.
Kuid milleks unistan,
meid,polegi,tunnistan.
Meid pole kunagi olnud,
oleme teineteise orvud.
See võib tunduda kurvana,
et elud lõppevad surmaga.
Aga kui meid polegi,
siis on niisama toregi.

Alanud on lugu,
kus sugu vihkab sugu.
Ei kõlba naisele mees,
kes võõra naise sees.
Ei kõlba mehele naine,
kelle tänavalt saime.

Naised väidavad,et mehed litsid,
ja ainult neil tõusmas pitsid.
Mehed väidavad,et naised litsid,
kui neile terve elu vaid sitsid.
Kui peksab,siis armastab,
kui petab,endaga sarnastab.

Kus viga näed laita,
elu pane omal paika.
Andestada või hukata vead,
vastassood mõlemale head.
Tee palju rasket tööd,
küll armastus täidab ööd.

Väga jäine tuul,
ja eredaim päike.
Rebis lehed puult,
mis veel väike.

Rasked pöörlevad piisad,
ja kõue kajav mürin.
Jälgimas seda Liisad,
ja nende Jürid.

Tuul puud ikka räsib,
ja päike kuumab.
Lõpuks Liisa käsib,
kõik ümber puu suunab.

Enam tuul ei kiusa,
puu ära ei murdu.
Nüüd tuul vaid siunab,
ellu jäeti kindel surnu.

Elu on kui matemaatika.
Sa mõistad või mitte.
Võtad malli ja mõõdad ta.
Uurid ta kraade ja tippe.
Arvutad ta pindala.
Arvutad ta ümbermõõdu.
Lahenduskäik on parim pala.
Eksides valgendad või hõõrud.
Lõpuks käes on kõik andmed.
Lõikad paberit ja liimid.
Väsinud sellest juba randmed.
Tööst kõrvale aina hiilid.
Kuid lõpuks ta valmib.
Kuhu panid oma armastuse ja hinge.
Ta on sulle kõige kallim.
Tekib ootusärev ja piinlik pinge.
Üle saad oma hirmudest.
Nagu klaasist päris või šabloon.
Värisevatelt kätelt kukub kildudeks.
Valmis on süda,mis õrn ja noor.

Nii kui oma silmad avan,
välja sirutan käe.
Enda ümbrust silmadega taban,
ja uut päeva näen.

Ma usun elavasse,
mida näen ja tunnen.
Meis on karkasse,
milleta elada hullem.

Ma elan täiel rinnal,
ja aru ma saan.
Elades siin pinnal,
kus me teineteiseta.

Kõik jääb samaks,
kui mu süda ei muutu.
Su kõrval ma lamaks,
kui mu südant puutud.

Puhub malbe tuul,
rulluvad lained.
Ööd kaunistab kuu,
romantika lainel.
Liiv on kuum,
öö on valge.
Kallas on uus,
lainete palgel.
Enam pole jahe,
ega üldse halb.
Kauge me vahe,
on mu arm.

Tule vaatame loodust,
ilu ta annab.
Naudime eluhoovust,
sind südames kannan.
Öö meid tunnistagu,
päev meid aidaku.
Teised meid õnnistagu,
kahetsus minema paisaku.
Kõik on ehtne,
mida me näeme.
Liiv on pehme,
kui randa läeme.

Tõsta näpp ja karvad,
peida nina,ole armas.
Tõmba tekk üle pea,
magamine - see on hea!

Saada perse,kes segavad.
Võta kaissu,kes elavad.
Hoia homseks raha,
mida juua maha.

Tee nalja - ole lõbus.
Ära maandu - ole õhus.
Teised tervitavad meid,
kui murrame südameid.

Meil väljaütlemata tarkused,
ja külastamata on kohad.
Joodikute targad märkused,
ma koos nendega vohan.

Pea pudeliga piiri,
hoia kinni korgid.
Pole enam päiksekiiri,
kui näod mornid.

Mingu kõik omirada,
ning rõõmusta.
Ole lõpuni kaval,
rikkaid võõrusta.

Ärgata vaeses ilmas,
millel nõrk majandus.
Kurbus kellegi silmas,
pole mingi saladus.
Olla ahne ja ihne,
hoida endale kõik.
Ahnus on tihke,
kui kapitalismi võit.
Raha ja ta rattad,
ausalt veerevad.
Laenudega vaid matkad,
mis su ümber keerlevad.
Kes küll vastutab,
kui valitseb ahnus,
vaest õlale patsutab,
imeline on lahkus.

Ma tõesti seda aega igatsen,
mil minuga taas sigatsed.

Mulle meeldib mõelda.
Mulle meeldib öelda.
Mõelda terve aasta,
väljaöeldud saasta.
Kas vaikivad targemad,
inimesed,kes paremad?
Või mulisevad rumalad,
kel iidoliks jumalad.
Mina teen mõlemat,
minus miskit põnevat.
Arukale ikka seletad,
lollid tarkusega peletad.

Kus oleme käinud?
Mida tehtud koos?
Ammu pole näinud,
ajast mil olime koos.
Kuidas sul läheb,
mis on sust saand?
Mäletan aina vähem,
paikseks oled jäänd.
Kas enam kohtume?
Kas näeme veel?
Kas nähes kohkume,
kui rõõmus meel?
Palju on küsimusi,
mil pole vastuseid.
Antud vaid lubadusi,
mis haavavad meid.
Igatsus muutub kõvemaks,
kui ma sind ei näe.
Teeme oma elu põnevaks,
minevik mööda kord läeb.

Noorte suus olev pläru,
miski veereb ja veereb.
Noor ema ja ta käru,
ümber selle sudu keerleb.
Suvine päike on jahe,
ületama peame oma tõkked.
Puudulik on enamiku tahe,
et võidaksid rõõmsad mõtted.
Mida elu meile annab,
mida ta meilt võtab?
Meredest tühjad on rannad,
kui mind üksi jätad.

Iga päev on rikkam,
kuskil midagi uut.
Rohelist muru ihkan,
tema värsket juurt.

Midagi on minus,
midagi on kõigis.
Elu on ilus,
kui oled õilis.

Endas tihti avastan,
suuremat jõudu.
Rumalatele ma halastan,
endi õudu.

Oleks taibanud varem,
poleks hukkunud noorus.
Elu oleks parem,
võidaks vaid loovus.

Märkan,et sul on kõhklevad õlad -
miks teod loevad rohkem kui sõnad?

Pähe hakkas võim,
kõike teha võin.
Ma viina jõin,
nina veriseks lõin.
Ära kõik sõin,
hukatuse kaasa tõin.
Vägivald ja sõim,
autor bürokraatia hõim.

Üks on teisest targem,
loll targemast harvem.
Tarku on üle ühe,
lolli keel aga lühem.
Loll on uhke ja haugub,
tarkadele vastu paugub.
Õpitakse terve elu,
ümber selle melu.
Kes selle üldse määrab,
targad-lollid eraldi väänab?
Huvitav,kes oli enne neid,
enne lollikindlaid valemeid...

Kutsu tõstis agaralt jalga,
sortutas siia ja sinna.
"Sa ära ilmaski arva...
Et ma hädale ei taha minna."

Kass tihti nurrub.
Kass tihti magab.
Ilusad kassi vurrud,
laiskust teistega jagab.

Omanik mõlemaid peab,
hoolitseb ja toidab.
Meelele teeb head-
koera-kassi tüli koidab.

Ärkan su kõrval,
su käsi ümber minu,
su huuled nii õrnad,
tekitavad mus himu.

Ma ei taha enam tõusta,
olla vaid sinu vastu,
heas ja halvas mind nõusta,
su asemele kaissu laskun.

Sinu kõrval ma suren.
Sinu kõrval ma magan.
Elu lõpuni mind pured,
ja õndsuse mulle tagad.

Hobu uhkelt ratsutas,
ratsanik piitsaga laksutas,
siis koonule patsutas,
hobu heina matsutas,
ratsanik ikka taltsutas,
hobu päkkadega rindu plaksutas.

Esimesed kaunid lilled,
tärkamas veel vara,
võib-olla märkasin hiljem,
kuna ei vaadanud maha.

Kõik ärkab taas,
mu ümber rohelus,
silmad jälle maas,
ilus looduse kohevus.

Need silmad mis mu võlusid,
mu südame ära sõnusid.
Need silmad mulle meeldisid,
mu südame ära teenisid.
Need silmad olid mulle kallid,
ilma nendeta kurbus valmib.
Need silmad,ilma ei saa elada,
miks üldse neid mäletan ma.
Need igat värvi silmad,
millest nüüd olen ilma.

Mõtlesid,arvasid,aga ei teadnud,
ta teisiti oma tuleviku oli seadnud.
Pidasid end targimaks ta vigade tõttu,
saatuski nägi kord lille õitsengu lõppu.
Elama teisiti nüüd oled harjunud,
oma eesmärkidesse õnnelikult varjunud.
Sa ei mõtle enam temast,sa ei mõtlegi,
et tema uudishimu sinust ei lõppegi.
Talle keskendumata säilitad külma närvi,
isegi kui teda kohtad,süda ei muuda värvi.
Mõtled,kas on tal sulle midagi pakkuda,
ja tahad ta enda küljest lahti kakkuda.
Metsikult oled treeninud ja pidevalt väsinud,
kuid oled selle peatüki elus läbinud.
Tahaksid kordki süngest jamast puhata,
aga näed,õnnelikult elada ei lubata.
Mida kuradit ta sust veel ikka tahab,
kui kogu valu tundsid vaid enda nahal?

Kalkidele Palkidele

Päike on nii hele,
vaata kuis särab,
ütlen talle tere,
valla soojuse värav.

Taevas nii sinine,
vaid üksikud piisad,
enda peale tirime,
ja saamegi tiivad.

Me oleme jälle koos,
meist liblikad sünnivad,
lennata on neil soov,
kes ikka veel kõnnivad.

Ma ei jõua enam.
Ma enam ei taha.
Ma olen kõige kenam.
Mul on palju raha.

Ma olen sust parem.
Ma suudan rohkem.
Ma sündisin sust varem,
olen sinust uhkem.

Mul meeldib uluda,
see pole üldse raske,
tühjast tüli puhuda,
enda ajust lahti laske!

Arutleja nr1:
"Kus head mõtted tekkisid,
kus on nende sünnikodu?"
"Kelle mõistused lekkisid,
et neile öelda:Jobu!?"

Arutleja nr2:
"Enne vaadata ju iseennast,
kes üldse siin räägib,
kas erinedki oma mõttevennast,
või siin niisama määgid."

Arutleja nr1:
"Aga minust ei saada aru."
Arutleja nr2:
Äkki on sul kehv sõnavara."
Arutleja nr1:
"Ma ei saa lollidest jagu."
Arutleja nr2:
"Algul mata oma rumalus maha."

"Ära pane asju laua servale!"
ütles Mari kärmelt emale.
Ema vaatas ehmunult köögi taha,
koer hüppas ja ajas purgi maha.

Kas kuuled kuis tuksub?
Kas sa üldse kuuled?
Kuuled,sind endaga kutsun.
Mida vastavad su huuled?

Ma olen veel nii noor,
maailma üle ikka arutan.
Mul suurim on soov,
et paradiisi kord jalutan.

Aga mis on paradiis?
Olla koos sinuga?
Aga mis juhtub siis,
kui hüvasti jätad minuga.

Mõtlen alati elutõdedest,
mõtlen mis on ilmsi.
Ütlen lahti tõbedest,
ja avan oma silmi.

Päike kord põlemise lõpetab.
Ei kesta igavesti masin.
Elu kord mulle õpetab,
sust liiga vara lahti lasin.

Õhtu viisjuppi vilistan,
kevadet sisse hingan,
mööduvat kiisut silitan,
ümbrust ümberringi hindan.

Möödub mõni tuttav nägu,
tervituseks alati noogutan,
saan oma mõtetest jagu,
end kevade kätte loovutan.

Kõnnin üle kauni Emajõe,
näen,et mängib loodus,
ütlen teile ühe tõe,
millegi algus lõpust koorus.

Tuttavaks saab ebaõiglus,
mis idiootidelt põimus.
Ärgem tehke neist välja,
lollus ei sure nälga.
Sõnu ei võeta kuulda,
näidatakse valet suunda.
Naerdakse õelalt näkku,
sääred tehke kähku.
Sa ei mõista midagi,
ei mõista minagi.
Ma olen alkoholi joonud,
selle luuletuse loonud.
Aga mind ei huvita,
mööda elurada suvitan.
Värdjaid ma ei talu,
saame sõbraks,Vastupanu.

Mul on kaks kõrva,
kuulata meeldib heli,
kurba nuttu või õrna,
ei sega kohisev meri.

Räägi nüüd minuga palun,
ma olen alati siin,
sinu lähedust ma anun,
südant kuulata pole piin.

Häiri mu magusat und,
ma ei pööra sulle selga,
Soojusest puhkeb pung,
ja sind ma ei hülga.

Tule räägime ja kurda,
kui sul vähe sõpru.
Kes sul meele tegi kurva,
et nägid sõpruse lõppu?

Nüüdsest magan bändiga,
eeskujuks vale seksuaal.
Laian oma ängiga,
ma olen reaal.

Ma ei kanna laval pükse,
eelistan olla alasti,
mis see sinu asi üldse,
et käpuli oksendasin salati.

Ma olen tõeline staar,
värise sa hall mass.
Mul dollareid paar,
ma olen eraldi rass.

Mulle meeldib mu(u)sika,
ma ei tea ühtki tantsu.
Kõrgele tõstan oma rusika,
ja Madonna kiidab mu "antsu".

Lady Gaga.

Kõlas üks võimas pasun.
Mida ta öelda tahab?
Kas teda kuulata tasub?
Lumi ikka edasi lamab.

Tihedas pakases lõi välku,
öeldi et see pole uudis,
vaid,et kevad andis märku,
et torm tagasi tuleb juulis.

Paljud ootavad pikisilmi,
juba tahavad kedagi paluda
et tuleks ilusamaid ilmi,
jahedust ei suudeta taluda.

Kaunis lumikelluke tõstab pead,
linnud vilistavad uut viisijuppi.
Päike end lund sulatama seab,
kogu möll lõpeb korjates kullerkuppi.

Sirutan käe su poole,
usaldan end su hoolde.
Su käsi minuni ei ulata,
palun külmus mus sulata.
Sa ei lase sel sündida,
jalgealuseta võimatu kõndida.
Ja ma olen nii nii kurb,
et sind suudeldes näen und.
Ma ei lase sel juhtuda,
tuul mu minema tahab puhkuda.
Ma ei tea üldse mida teha,
kui mu vastu pole su keha.
Ma tahan,et see oleks päris,
et mu südant täidaks värin.
Ma tahan võita su usalduse.
Sind hoian,annan lubaduse.
Sa oled,millesse usun,
sinu poole teele asun.

Ma naudin oma elu,
soovi mulle edu.
Ma olen hetkel joobes,
su suhtumine toores.
Teen,mida ise tahan,
isegi kui paska ajan.
Räägi must kõigile halba,
endast hästi ma arvan.
Ma olen täis eneseuhkust,
mu hinges ei leidu puhtust.
Mind pese ja küüri,
kuskile ma ei tüüri.
Sul pole must sooja ega külma,
sellepärast ma sind hülgan.

Tervist,räägin teile loo,
kus ma valgust ei too.
Ükskõik mida ma ei väida,
kellegi südant ei täida.
Kui tahad,luban,mind laima,
niikuinii sa mu hinge ei aima.
Ma olen ja rikastan oma vaimu,
paljudel pole must aimu.
Ja loodan pälvida mõistuse rikka,
sind,vist,armastama jään ikka.
Kuid ma ei taha elada valedes,
su reeturlus,argipäevade paledes.
Teeskle,teeskle sa kurbus,
mu uks su ees sulgus.
Mu unenägudes sa petlik ja vahva,
pigistama mu süda krahmad.
Kes otsib,see leiab,
valede rüü endalt heidab.
Tee nii,et su sõnad loeks,
siis ma su hinge poeks.

Juhan:"Su riietumine on kole."
Mari:"Miks?Vahet ju pole."
Mari:"Maitse üle ei vaielda."
Juhan:"Ma ei viitsi suga taielda."
Mari:"Mis teha kui sa nii rumal oled."
Juhan:"Tõesti on see pluus kole."
Mari:"Kui sina ütled,siis nii ongi?"
Juhan:"Jah,rumalaid ei panda kunagi kongi."
Mari:"Mis asja,mis paska sa jälle ajad?"
Juhan:"Et mu arvamus loeks,seda vajan."
Mari:"Hoia oma arvamus endale."
Juhan:"Kõik sead,lendame!"
Mari:"Sa nii loll,tead seda?"
Juhan:"Vähemalt ei kahtle enam."
Mari:"Sa oled õrn ja kaitsetu."
Juhan:"Aga sina minu jaoks maitsetu."
Mari:"Ja kuhu sa nüüd jõuda tahad?"
Juhan:"Sinna,kus naised pole enam pahad."
Mari:"Palun ära aja mind naerma."
Juhan:"Sellepärast ma end kunagi ei vaeva."
Mari:"Ma ei armasta sind."
Juhan:"Armastusel puudub hind."
Mari:"Küll sina oled alles arukas."
Juhan:"Mul pole mõtlemise asemel parukas."
Mari:"Hahaha... suur kinovend."
Juhan:"Tänu sinule üksinda leian end."
Mari:"Miks ma peakski sinuga olema?"
Juhan:"Ei peagi,kui leiad kellegi toreda."
Mari:"Vähemalt halvasti ta ei ütleks."
Juhan:"Vaid ilu,su hinge kütteks."
Mari:"Noh jah,mis seal ikka."
Juhan:"Sea oma sõnad ritta."
Mari:"Ei tea miks,ma kohe ära."
Juhan:"Mine juba siis täna."
Mari:"Sa oled ikka vastik."
Juhan:"Ja sina,sama lapsik."

Haaran kätte avaja,
hakkan teda avama.
Kork pealt lendab,
heas ajas leian enda.
Võtan esimese sõõmu,
toob tagasi rõõmu.
Pea lööb selgeks,
mõtte teeb helgeks.

Pruulime,pruulime ja pruulime,
pudeli põhjani ennast juurime.
Maitse on nii mahe ja hää,
mu sõber,minuga jää.

Ilus hele Alexander,
maitse pole kange.
Ilus Püssipunane,
juua hubane.
Kerge A le Coc,
muusikaks malbe rokk.
Ja lõpuks Saarema X,
kauniks kole pliks.

Pruulime,pruulime ja pruulime,
pudeli põhjani ennast juurime.
Maitse on nii mahe ja hää,
mu sõber,minuga jää.

Joon sind alati saunas,
mu maailmavaate auras.
Sinuga on alati lõbus,
head mõtted on õhus.
Kerge pralle ja pidu,
sa oled ainult minu.
Parim mu elus on õlu,
ja me päev pole mõru.

Grillime,grillime ja grillime,
taevas ju pole pilvine.
Ilma sinuta elada ei saa,
terveks teed Eestimaa.

Kõik me kardame midagi,
kardad ka sinagi.
Vahest hirmutavat kõrgust,
enesekindlus pärineb põrgust.
Meile kõigile meeldib õrnus,
mis armastusest võrsus.
Kunagi ei saa küllalt,
armastame poega või tütart.
Tundub nagu oleksin kartmatu,
teistele suht ettearvamatu.
Rõõmu või valu,nuttes väljendame,
seda faasi,mis kordub,jäljendame.
Tähtis on paljudele esmamulje,
kas oled idioot või julge.
Elutud objektid ei hirmuta,
mõtlemisele ära viruta.
Ma kardan hoopis kedagi,
aga astun oma sammud edasi.

Haaran kätte sulepea,
avan paberitpataka hea.
Kirjutamas ennast leian,
valu sõnadesse peidan.
Tint kui punane paberil keeb,
mullitab ja auru teeb.
Pitserina kui paberile sulab,
ennast harva lugeda lubab.
Kirjapandu on lausa kuum,
et terav iga lause tuum.
Pisaraid paberikene kõrvetab,
lehekülge pöörama õpetab.
Kaunistavad teda petlikud kaaned,
illustreeritud külmad kaared.
Valmis ongi pikk romaan,
kus ei tunne end inimesena.

Esimesed kahurid ja pommid,
peavalu täis hommik.
Oli vist Esimene maailmasõda,
suurel segadusel imelik kõla.
Paljud ilusad noored-hukknud,
südamed kildudeks kukkunud.
Ei paranda viin ega aeg,
pinnale ei tõuse Estonia laev.
Ajalugu ju ei kordu,
murtud süda uuesti ei murdu.
Kogu mehhanism harjunud tormama,
kellegi õelust paneb korvama.
Kõlab veel üks mürsk ja pauk,
kellegi hinge sööbinud auk.
Ei täida seda rõõm ega arm,
inimesi õnnelikke,väike arv.
Mis minagi lobisen enam,
armastust täis elu,kõige kenam.

Jälle paneb mind imestama,
mis paneb inimesi pimestama.
Kust tulevad just head mõtted,
et algavad valusad võtted.
Ütleme,mida ei mõtle sageli,
mu elu tegi jälle tireli.
Mõtlematus pani mu rappuma,
külmust endast lahti kakkuma.
Varsti see hakkabki juhtuma,
kui tühje sõnu ei pea puhkuma.
Puhume ennast aina tühjemaks,
ning elu jääbki lühemaks.
Pillud sõnu kui sädemeid,
neid samu,juba nädalaid.
Järgmiseks lähed seest põlema,
soojus kaotab me mõlema.
Tunneme vaid kibedust,
jalge aluse libedust.
Tahad kõigele pöörata selja,
kuu pärast lahkud või nelja.
Sa ei pea vaatama tagasi,
sest siin pole su pagasit.
Tal on sinu ees edumaa,
talle järgi pead minema.
Viska minema nurgas olev prügi,
ja oma unistustesse trügi.

Mida või keda me vajame,
kui vaid tühjust taga ajame?
Joostakse mõttetult pea seljas,
ikka ei olda esimene,vaid neljas.
Joosta ajaga tormiliselt võidu,
et te teaks,aeg võidab nii muidu.
Ja miks üldse teisele auku kaevata,
merel saab hakkama ka laevata.
Miks ei mahuta lõputusse universumisse,
miks surrakse teineteise embusesse?
Igas maailma nurgas tõuseb vägikaigas,
kuid me elame suures ümaras paigas.
Kus on need,keda liita ja lahutada,
kuhu üldse üleliigsed mahutada?
Kui see kogu meeletu kiirus peatuks,
tunnistaksime end veatuks.
Tunneme valu rohkem kui õnne,
näeme lillepeenrasse sittuvaid sõnne.
Ja taevas vaid äikest ning tormi,
mitte nägu täis naeru,vaid morni.
Meie talved,need nii külmad,
meie silmad,need on kurvad.
See millesse siiralt usume,
seal vaid kiivalt rusume.
Oleme üksi või kaksi,
valu südamesse ikka laksib.

Dianal on toas põder,
on ta loll või nõder.
Kallel püksid nii hallid,
karvased on ta pallid.
Oh sa juuudas kui kena on ethel,
sitasti sõidab sebastian vettel,
Jalutame koos parki,
kalle viskab jalad harki.
Kõrvalt kostub mingit paska,
need inimesed tuleb maha lasta.
Palun laske mulle kuul pähe,
kuigi sellestki oleks vähe.
Keda suudlevad su huuled,
keda armastamas kuuled?
Eile vaatasin üksinda kodus,
tuberkuloited-lilleke rohus.
Küll on tore kelguga sõita,
lund perse vahele võita.
Ridi radi ralla,
sitaauk on valla.
Tuuldunud siia on kurbus,
viimne rõõmus süda murdus.
Dianal on palju pappi,
vaja oleks riietust nappi.
Ethelil aeti uni ära,
kes kurat oli see vana mära.
Ärge ajage mind närvi,
nägu läheb mul valet värvi.
Kallel LV käes,
Martinil tuju laes.
KALLE
MALLE
Oma armastusega mind pritsi,
ole hea ja alasti mulle sitsi.
Tahan jõuludeks venda,
et ta põlema paneks enda.
Armas ja kaunis kui säraküünal,
pauku ja naeru püüab.
Kus on Citi ja Siim,
jälle kapis haiseb piim,
Aga mina tahaks hoopis süüa,
muidu meeldib vastu lõugu lüüa.
Kellykesel on kiire mesa,
Martin läpakale tegi resa.
Naistest pole sittagi kasu,
seepärast meie riigis masu.
Kalle sai kaks tiiru kannaga,
Martin seksis kirglikult mannaga.
Aga minul pole veel meest,
sööb juba hinge seest.
Anaalseks olevat jälle moes,
käisin enne seks poes.
Oo kus seal oli vahva,
seksima panin eesti rahva.
lõpp hea,kõik hea,
mul on kirjavead.

Kuulan kurvana Terence Jay´d,
ja siis mõtlema jäin.
Oleme ja olime üks veri,
õnnega täidetud kehi.
Seisime jõel,mis voolas häbina,
vendadega hakkasime elu läbima.
Langesime ja komistasime.
armastuse endale omistasime.
Me naersime ja elasime,
teisi endaga kaasa vedasime.
Me nutsime ja elasime,
mõistsime,mis on elamine.
Olulisena tunneme end lõpuks,
Elame armastuse ülevõtuks.

Nägin sind vikerkaarel,
värvilisel mere saarel.
Pooleldi sadas vihma,
sinu juurde ihkan.
Pooleldi säras päike,
välkus ja paukus äike.
Taevas nii erepunane,
kallistada end lubame.
Üks armas suudlus,
meie südametesse kuulus.
Väikseid heledaid tähti,
sadama hakkas äkki.
Kaunid kui lumehelbed,
me südamed,terved.
Haarame neist kinni,
hoian hinge kinni.
Oma unenägudeski unistan,
et armunoole tulistad.
Ja kuulungi sulle,
oled kallis mulle.

Kellyle.

Sulle mõtlen ärgates,
oma unetust märgates.
Mul meele nii teeb kurvaks,
kui su pärast pead ei murraks.
Ärkvel olek kui pooleldi unes,
mõistus sind raamatuna luges.
Su ilusad kaaned ja lehed,
see pilt on nii ehe.
Oled kui lõppematu muinaslugu,
mu hing,su pärast puru.
Kuid sind lugeda nii hea,
lõpmatusse end valutama pean.
Meenutan alati su armsat naeru,
kuis puhkad oma häälepaelu.
Olen lummatud su hinge ilust,
ja mõtlen ainult,sinust.


Stefanile.

Elab üks grupp massiivne,
kel printsiip on passiivne.
Kuid keegi teistest ei aima,
vaid nagu kirvena laimab.
Jõudes selgusele endas,
et siga kord lendas.
Passiivsusel ka positiivne pool,
et olla irooniaga loll ja noor.
Tulge ometi välja suletud purgist,
leidke uut,tuhka täis urnist.
Inimene,kes kord tarkust kündis,
see tal ka südames sündis.
Õpime enda ja teiste vigadest,
ei huvitu lendavatest sigadest.

Vaikselt sõuavad,sõuavad,
kohale jõuavad,jõuvad.
Ojagi vaikselt vuliseb,
kohin kõrvus kumiseb.
Olla loodusega ühes,
kõdunend lehed süles.
Kirjeldamatu tunne,
kirjeldada õnne.
Kohal ongi lõpuks,
valu-lõppude lõpuks.
Mu valge helbeke,
oled kaunilt heldeke.
Lendavad lehed tuulde,
su maailma,suurde.

Tahta kogu taeva pilvi,
süüa viimast pirni.
Jälgida koltunud lehti,
mida kevadel tehti.
Pung punga järel,
tõesti üsna ärev.
Aina ladvast kukub,
päike madalamal tukub.
Vihma tibab tihti,
lehti lebab mitu kihti.
Ja öö nii jahe,
lahutanud me kahe.
Ärgata nii raske,
veel magada laske.
Kõik unne suigub,
kuid mina tuigun.
Soovisin midagi ühist,
kuid tunneme sügist.

Elas kord tark,
toeks oli kark.
Oma tarkust raidus,
vaevas kui haigus.
Oli nii enesekindel,
et on ingel.
Armastas seda ilma,
pisar tuli silma.
Rändas ja mängis,
armastuse pälvis.
Algas uus algus,
tarkus kõrvale kaldus.
Süda võidu sai,
elati pimedana vaid.
Tark rängalt eksis,
et saatus peksis.

Nurgas seisev taara,
meenutab ravimatu haava.
Pimedaks kaetud aknad,
nähtamatud mineviku takjad.
Sadamast ei lakka,
kui läheb rappa.
Miski ei unune,
sada korda ulume.
Meid tabanud masendus,
meie õnne asendus.
Lõppegu see illusioon,
heitke endalt uduloor.

Paluda üks kord andeks,
et rahu hingele langeks.
Paluda enam mitte nuttu,
et õnn keerataks lukku.
Paluda ilusat ilma,
et päevitama minna.
Paluda õnnist jumalat taevas,
et keegi paluda vaevas.
Paluda ja paluda,
rohkem tuleb taluda.
Lased tal paluda vabandust,
et taluda ta alandust.

Millal küll ärkan valust,
mis lõi mind jalust?
Nagu oda mu pihta vuhiseb,
mu rõõm minema tuhiseb.
Ikka miski mind reedab,
mu mõtted kui põlema keedab.
Kõik tundub kui arulage,
nagu merevesi peaks olema mage.
Või päike ei peaks enam paistma,
kui oma siirust kusagil raiskan.
Ollakse vist tõesti palju võlgu,
et meie elu on juba täielik põrgu.
Ainult süngena vaid see päev koidab,
kus kurjus ja vihkamine teineteist toidab.
Kus kulgeb rumaluste piir,
ja paistab jälle päiksekiir?

Kõik jälle oli pilves,
nukrus mulle ilmnes.
Põlved võtab kui nõrgaks,
südame teeb kui õrnaks.
Ümbritseb mind haprus,
kadumas on vaprus.
Ning kui Ta mind kallistas,
lõhutud südame valmistas.
Langen iga kord maha,
kui vaatan tähtede taha.
Tahaksin öelda head aega,
oma õnne kiirt mulle laena.
Jah,tahan seda kaunist kiirt,
mis mind Temani viib.
See on kui närtsinud roos,
kui kunagi olime koos.
Palun ära mu peale sülga,
sest kunagi mind hülgad...

Kuidas öelda vaikselt,
et sain su päikselt?
Kohtusime suvisel pööripäeval,
kus päev ja öö kokku läevad.
Seal see kõik meil algas,
mida keegi teineteisest arvas.
Ning see kõik samuti sai läbi,
kui keegi valusaimat viga nägi.
Lõpp leidis aset talvisel pööripäeval,
kus päev ja öö jällegi kokku läevad.
Mõlemal korral võitsid päev ja öö,
ikka see valus tunne hinge lööb.
Oli see kõik saatus või juhus,
et tuul kõik minema puhus.
See ongi see lummav kõiksus,
millega kaasneb ükskõiksus.

Linkin Park – “New Divide”

Kappasid uhked hobused,
õrnal maal... rohusel.
Tallasid ilusad rohukõrred,
kaarnad krääksusid õrrel.
Õrna puhast maad väristati,
armutult lõhki käristati.
Minema kõik puhub tuul,
kisti välja viimane juur.

Äkki miski uuesti idaneb,
mõtlen - mida iganes.
Vaevalt tuul oma puhumise lõpetab,
või valu kellelegi midagi õpetab.
Jääb vist ainuke teadmine,
lollus on meil peamine.
Ja ilusat värvi on see ollus,
meie uhke ja paistev lollus.

Lõhnab kui lavendel,
aega mõõdab kalender.
Äkitselt peatub pendel,
laulab Urmas Alender.

Teeskluse rüü pealt heidan,
oma lõppematut valu peidan.
Istun vaid õhtu eel aknal,
pisaraid taevast langema hakkab.

Kokku voolanud läbipaistev järv,
ning tume on taeva värv.
Kui vihm oma impeeriumi rajab,
siis kellelgi kaasa nutta vaja.

Päike veel kuskil lõkendab,
armastust ja hinge rakendab.
See tundub kui armutu raju,
kui sügavustesse vajun.

Süütan nukra küünla,
hakkan su nime hüüdma.
Ma vaatan igas suunas,
oma mõtete kuumas.
Lennuta mind üles,
õnn pole mu süles.
Ole mu vastu õelalt jahe,
saada mu poole külm rahe.
Õhus visklen ja keerutan,
pisaratega sind meenutan.
Kas on see kõik jälestus,
või ilus süüdimatu mälestus?
Mind kunagi rõõmsaks muuda,
sest ma ise...enam ei suuda.
Vaatan vaid tumedaid pilvi,
ja kuivatan oma silmi.

Tunnistad,et suur su silmaring,
tegelikult kibe on su hing.
Näha ei saa enam su silmi,
oled jõuetu,ning ei haara pilvi.
Meenub mulle vaid soe rannaliiv,
päikest tundes oli sulle ilus viiv.
Enam sa ei pista mind õelalt nahka,
kui tahad või suudad,mu mõtteid lahka.
Ja ärgu su süda mitte kunagi tardu,
sest tea,et kunagi ma armastusse armun.
Mu ellu end pressida pole mõtet,
tean iga su vihkamise võtet.
Sammu ikka uljalt püstipäi,
ning ära mu peas enam käi.
Ning ma üldse tingimata ei kahetse,
kui enda arvates mind haletsed.
Mulle meeldib vaid vaade,mis nii ere,
ja see ilus vaade küündib üle tormise mere.

Päike on horisondil üsna vara,
vahet pole kui vajud maha.
Võtame tulevikus naisteks modellid,
peas vaid ilusad riigid,kus bordellid.
Rüüpame kõike,mis segi ajab pea,
küll tulevikus andestatakse tehtud vead.
Unustame kõik plaanid ja eesmärgid,
unustame kõik ilusa elu värvid.
Kardame vaid iseenda suurt kõrgust,
ja oleme uhked,et oleme põrgust.
Ei tasugi mõelda homse peale,
lükkame hoogu suuremale veale.
Vaid naerma ajab kui suust tuleb vahtu,
ja lõppude lõpuks me kõik lähme lahku.
Pole oluline ju kui pikad on lained,
kas oleme targad või imekombel kained.
Ikka on elu ja suhted täielik pidu,
ära elu eest palun minema lidu.
Korraga uhkelt elada iga päev,
küll näed,et kurbus mööda läeb.
Ning me ei seisa seal majade vilus,
vaid päikselisel aasal,kus alati ilus.
Meid vaid kummitamas möödapääsmatu oht,
kas olete teie või meie,teineteisele tühi koht.

Tühjas saalis kajamas kaja,
muidu vaikne tolmunud maja.
Kardinad on katnud aknad,
esimene noot kõlama hakkab.
Mängimas vana koltunud klaver,
malbeid noote kannab paber.
Malbe muusika paitab mu kõrvu,
ei tunne enam mineviku hõngu.
See muusika nii ilus ja sügav,
väsinud klaver ikka mängida rügab.
Kardinad äkki akendelt langevad,
ja noodid kõvemini mänglevad.
Ja valgus siseneb kui hõbedane juga,
ning mina seisan saalis armununa.
Äkitselt ilus muusika lakkab,
põlivili langema kurvalt hakkan.
Kogu saal on pime ja kole,
mitte midagi siin enam pole.
Ning käes on juba jahe õhtu,
kurvastan ning poen põhku.
Pole vist tõesti midagi enam,
vaid vaikuses liikumatult leban.
Kuid kardinate vahel miski sädeleb,
nende vahelt välja paista kibeleb.
Need vaid kaks eredat kuukiirt,
ära võiksid nad mu viia siit.
Ainult kõhklematult mind vaatavad,
kas võidan endas oleva saatana.

See lugu on mulle juba väiksest peale meeldinud,sest see on nii ilus...

Illusioonist ma ärkan,
jälle väsinuna end märkan.
Kogu jalgealune on libe,
ja valu mu sees... üsna kibe.
Hoida kahe käega peast kinni,
peast,mis käib armutult ringi.
Olla mina ise või nagu kõik,
ikka olen vaid iseenda võit.
Seista kuskil tühjal kaldal,
kas ikka on tal midagi anda?
Või elu mind päikse randa triivib,
siiski mind see tunne armuta kriibib.
Kui miski on mu päikse kinni katnud,
siis mu pisarad on mu õnne matnud.
Kuigi,et päike enam mulle ei sära,
tean ikka,et teistele on ta näha.
Vaatamata mind ümbritsevale kärale,
oma ringlevasse pähe jõuan pärale.
Kadunud on kogu mu ajataju,
ainult kurbus sügavamale vajub.
Vaid sulle mu süda valusalt andub,
ja kogu see valu mu hinge randub.
Ainult suur valu hinge rõhub,
ja kõik mu unistused lõhub.
Aga missuguseid valikuid teha,
kui kange on juba kogu keha?
Valin ikka armastuse vist,
sest elu on suur risk..

Neil nii ilusad pehmed tiivad,
nagu ingleid neid lendu viivad.
Sünnivad koos koidu valgusega,
ilusa ja sooja päeva algusega.
Puudutavad kaunite lillede õisi,
lootust see maailma tõigi.
Neil nii palju kirevaid värve,
tänu neile maailm on terve.
Lendlevad vabalt kaunilt õhus,
vahest sinu ja minu kõhus.
Kahjuks on neil seda aega vähe,
ja aeg... aina kiiremini mööda läheb.
Meeldivad nende õrnad tundlad,
tunnen kuidas jää hoogsalt sulab.
Ning kui lahkub viimne päiksekiir,
pimedusse vajub kogu nurme viir.
Ja vaevu nad hämaras veel siblivad,
need ilusad õrnad libli... liblikad.

Keda ma küll kord väärin,
milleks oma hinge määrin?
Olen ma üldse õnne väärt,
kui jah,siis tee aga häält.
Vaid mu üle naerad laginal,
mu pisaraid langeb pladinal.
Milleks oled sa nii õel,
ja ununeda lased tõel?
Milleks mulle su õel naer,
seila mujale ja haara aer.
Ära enam mind tee nukraks,
nagu mu süda mind hukkaks.
Ma kõigest elan ja tean,
et mind kurbusesse vead.

Paistmatu au ja hiilgus,
suure mõistmatuse kiirgus.
Kellegi teesklus,viha ja häbi,
paratamatult näen sust läbi.
Milleks sa põhjuseta riidled,
kui vaid ise valus piinled?
Vaid oma tühje sõnu kulutad,
ja valule rõõmsalt käe ulatad.
Su suust sünnib vaid uus vale,
hiilgavalt paistab välja su pale.
Oma vihasse oled ainult tardunud,
ja oma ainsale mõttele andunud.
Võib-olla ma su jaoks ei eksisteeri,
siis saada kiri ja armutult pitseeri.
See ongi see hurmav käimise viis,
kus paistab mõtlematuse paradiis.

Ilusad ununenud sõnad,
nende kumedad kõlad.
Keegi neid enam hinga,
kulutatud mõistmatult kinga.
Rännatud unes ja igal pool,
olen nii kuradima noor.
Käia on veel nii kaua aega,
aastatele tuleb öelda head aega.
Kasutada ikka ununenud sõnu,
unustusest tunda vägevat mõnu.
Sõnadel siin maailmas suurim vägi,
voolata heast ja kurjusest läbi.
Suudavad tühjalt poetatult südant murda,
öelda midagi nii head või üdini kurba.
Ilusad sõnad ununenud meil vaid,
vaatame õnnelikke inimesi armuvaid.

Meenutan meie ilusaid aegu,
ja taipan,kus olen praegu.
Nii rõõmsaks kord muutusin,
kui sa mu südant puutusid.
Ja iga mu päev on hämar,
sest mu elu täielik räbal.
Kas sa üldsegi must hoolid,
või aind mu murtud süda voolid?
Nii tihkaksin sabinal nutta,
palun,Õnn, mu juurde rutta.
Tahaksin õnnest kinni haarata,
ei taha enam saada haavata.
Kuid sinna mu vaim ei küündi,
olen alati milleski süüdi.
Ma ei ole oluline ega pädev,
ainult mu armastamine on vägev.

Leban pehmel,õrnal murul,
miski mu südamesse surub.
On ainuke imeilus suveöö,
ja ööbik oma ilusat laulu lööb.
Ma vaatan ilusat taevast,
puhkan oma silmi suurest vaevast.
Ta on nii ilus ja kumav,
kõige rohkem ilu lubav.

Meeldivad hullupööra ta kuu ja tähed,
oma südames unistades ma sinna kord lähen.
Hakkan tiirlema ümber sooja päikese,
kõige armsama ja ilusama päikese.
Ja ma ei taha enam millestki teada,
mitte kunagi oma tulevikku ära neada.
Ainult tiirelda ümber selle valguse,
mu uue lootusrikka elu alguse.

Kuid keegi mind õrnalt paitab,
mu väsinud silmad avada aitab.
Ning siis tekib piinlik vaikus,
rõõm mu sees lausa kaikus.
Sa oled täpselt mu vaatevälja ees,
näen kõige armsamat sära su silmade sees.
Su silmades see ilus tähtede ja päikese sära,
mitte kunagi ei unune mul ära.

Nüüd tahan ma vaid sind... igavesti,
kõigis nende poetatud sõnade ridadeski.
Sa oled mu elu kõige suurem unistus,
vaid sulle mu süda tol suveööl alistus.
Ja pisarsilmi vaatasin seda kuma,
oma ainukest maailma mul armastada palun luba...

Mu sees on väike sosin,
vaid väike,mitte tosin.
Mõnikord ta lausa müristab,
heldima panna üritab.
Värisema ajab see mu põu,
sest igakord saab ta sama nõu.
Järgi oma sooja südame häält,
usalda ta tema kätte,kes on sind väärt.
Olgu valus kas või põhjatu hingesopp,
kord tuleb ka hinge pisaratel lõpp.
Ning siis uus või sama tunne sirgub,
aga hämarast valgusest lõpuks irdub.
Järgida oma sooja südame häält,
ja mõistus näitab,keda oled kord väärt.

"Ja kui naise õnn sisaldub selles, et teda armastatakse, jumaldatakse, et tal oleks sõber, kellele ta võiks usaldada oma soovid, tujud, mured, rõõmud; näidata end oma hinge paljasuses, oma kenade vigadega ja kaunite omadustega, ilma et tarvitseks karta reetmist; uskuge mind, selle anduva südame, alatiselt hõõguva, leiate vaid noores mehes, kes on täis illusioone, kes sureks teie ainsama märguande peale, kes ei tea veel midagi maailmast ega tahagi tast midagi teada, sest teie muutute talle kogu maailmaks." (Eugene de Rastignac) (Honore de Balzac, "Isa Goriot)

Kas oled küllalt inimene,
kui kallis on sulle ligimene?
Teeksid sa tema heaks kõike,
isegi oma hinge valusa lõike?
Peab olema enda eluks valmis,
ja hoida seda,mis on kõige kallim.
Sa oled osa teiste elust,
tuleb üle olla kurjuse melust.
Selleks on vaja suurt tahtmist ja julgust,
et kurjus sinu ligimeste ümber sulguks.
Meil kõigil on elus oma võitlus,
ning tuleb unustada kahtlev põiklus.
Pole oluline võit või kaotus,
paistma peab kord ilus taevalaotus.
Ligimesed annavad sulle selleks jõudu,
et su õige eesmärk ja headus võiks teha tõusu.
Olgu kogu maa või pisaratest märg,
igal tehtud teol on alati tagajärg.

Meenub mulle tohutu kaugus,
südame suur rahutu raugus.
Sa oled nii nii kaugel minust,
iga tuksega ma unistan sinust.
Üks väike lill on vaid mu ligi,
lilleaeda temast vist kunagi ei sigi.
Aga kaugelt vaevu sa paistad,
mu päevi värvidega kastad.
Palun kasta ka seda õit,
et lilleaed oleks tema võit.
Et see lilleke kunagi ei närbuks,
ja et süda iga tuksega ikka härduks.
Kuid sind sealt kaugelt ma ikka näen,
mus möllavad need kummalised väed.
Me ju usume seda,mida näeme,
et kunagi õiget teed läeme.
Aga kas me samuti teame,
et end võidetud lilleaeda me veame?
Hetkel me ei tea mis saab,
kas tärkab lill,või langeb haab.
Süda taob kiiresti nii punast verd,
näha ihkan õitsevate lillede merd.

Vahepeal on korraks nii hea,
ja hetke pärast lihtsalt kaotan pea.
Pisarad kipuvad iseenesest tulema,
õnn ja rõõm jällegi minema.
Miks kuulen ma alati seda,mis teeb valu,
tahan kuulda midagi head,muud ma ei palu.
Kus olen ma saatuslikult nõnda eksinud,
või kellegi arvelt nõnda lootusrikkalt keksinud.
Millega olen ma selle ära teeninud,
et kogu valu on mu hinge sööbinud.
Ma elaks nagu pea alaspidi,
kõik juhtub minuga otsekui vastupidi.
Tahaks kordki tunda tõelist armastust,
näha meelte ja tunnete maailma avarust.
Kes mind üldse sellega õnnistaks,
minu lootusetut armastamist tunnistaks?
Olen ma siis tõesti nõnda valesti elanud,
et armastus on mind tühjusesse kaasa vedanud.
Ja käin ikka mööda tühje radu,
sest elu on paratamatu valu...

Mis siis kui vaikselt langeda,
ja teisi segamata kõngeda?
Mis siis kui sügavalt magada,
kui tahta teiste heaolu tagada?
Mis siis kui enam ei pea ärkama,
kui ilus lumikelluke hakkab tärkama?
Mis siis kui polegi vaja ärgata,
ning teistele end näidata?
Kas maailm oleks palju parem,
parem...kui kunagi varem?
Kui mind järsku siin enam pole,
on see siis ilus või nõnda kole.
Tekib nii palju lolle küsimusi,
või hoopis ilmneb teadmiste avarusi.
Kus paikneb see kauge piir,
kui ei paista enam hele päiksekiir?
Aga mis oleks kui...
kui tuul laiali puhuks hundinui...

Mida toob tulevik,
inimene on kui pimesikk.
Et suuta imelisse tulevikku kiigata,
tuleb oma ankur vanast kohast hiivata.
Ning siis saab naiivselt ennustada tormi,
või hoopis maagiline õnn jõuab sinu korvi.
Ja kui rohkem seda viimast näha lootes,
kõige lollemaid unistusi tootes.
Selle asemel,et kõik läheks nii,
soovin ma juba praegu siin.
Oma põhjatus valusas südamesopis,
olen ma siiski inimene,või tema topis?
Kuid topis on kõike seda sodi täis,
mina vaid endale nii tühjana näin.
Nägin vaid ühe päeva oma tulevikku ette,
klõbistasin naiivselt oma kastanjette.
Tulevikku vaadates,ei teadnud ma,
et see kogu ilus nähtu...võib muutuda.

Viimasena alles jääb ausus,
see,mis süda kord lausus.
Kui tunned igas päevas tühjust,
ja taipad ikka uuesti,mis juhtus.
Siis ei möödu ainsatki vaikset hetke,
kus sa temast salaja ei mõtle.
Ja siis kui sa teda jälle näed,
südame ajavad värisema kummalised väed.
Ning sulle meenub iga teie vahetatud sõna,
selle pehme,armas või õudne kõla.
Ja ühel õhtul on ta sulle nii ligi,
pettumus ja kurbus on mõistuse ajanud segi.
Et mitte teiste nähes pisaraid valada,
hakkad sa kangust kurgust alla ajama.
Suurim idiootsus mida sai teha,
vaevata oma hinge ja keha.
Mu mõte lausa õnnetult libastus,
jäänud temast vaid sügav igatsus.

Mida on väärt vihkamine,
või kellegi hea õnnetu ihkamine.
Kas vihkamine teebki tõesti head,
kui vihkamiseks ütled viimsed read.
Olemas vaid mõlema teeseldud tühi pilk,
kui tekib saatuslik ebamugav lühike vilk.
Kas eksisteerib veel mõne lause võlg,
või on see kibeda elu normaalne kulg.
Kuskilt peab paistma kulminatsioon,
või on kogu toiming liiga noor.
Tundub,et ihkamine on palju parem,
vaid vihkamist kasutab see kõige arem.
Vihkamisel kulub palju tühje sõnu,
puhkeb vaid suuremaid sõdu.
Ihkamise eest räägib tegu,
suudlust küsiv armas nägu.

Tahan,tahan ja tahan,
pisaraid valan ja valan.
Omaette enda mõistuses halan,
valusalt elan kõike läbi omal nahal.
Tahan sind nii väga,
päriselt enda kõrval näha.
Tahan kohe nii palju,
mu hääl lausa valju.
Isegi karjumine ei aita,
miski mu kõrvu ei paita.
Meenutan,mida ütles su armas suu,
mida uskusin üle mitme kuu.
Tahtmine mulle saatuslikuks sai,
kaotasin rohkem,kui mul oli vaid...

Ühed elavad kunagi ei kao,
süda kunagi kildudeks ei tao.
Nad on alati hinges ja toeks,
nendeta kunagi muu ei loeks.
Neil on nii vahva nimetus,
mitte meeldimatu inetus.
Sõber,jah nii see kõlab,
kuigi mõni neist sind mõnab.
Sellega käib kaasas suur oskus,
valitud tõeliste sõprade rohkus.
Kes sind alati toetaks,
oma kiire aja sisse poetaks.
Kuulaks ja sind mõistaks,
kõige kaugemalt sinuni ikka sõidaks.
Pole vaid tühi silmapete,
ainult sooja hinge läte.
Keegi,kes on tõesti kallis,
igalpool,ka siin salmis.

Su ebareaalne suudlus,
valus olematu truudus.
Mida ma tunnen siiski,
liblikad lendu viibki.
Hea tunne haarab mu keha,
ma ei taha enam midagi teha.
Aina sa mind kallistad ja hoiad,
mu südant värinatega toidad.
Hoian sust kõvasti kinni,
juba pea käib haigelt ringi.
Aga siis silmad avan,
üksi nukralt voodis laman.
Ja järsku ühe hetkega on kõik kadunud,
kõik,mis ööga keegi mu silme ette ladunud.
On vaid väga pime varane koidik,
ärkas kõigest purunenud südamega heidik.
Koguaeg see unenägu mind piinab,
unistusest mind üles hiivab.

Ma ärkan koidikul vara,
ärkan et taluda sama jama.
Nii pime on veel kogu linn,
millesse siiralt uskusin.
Teed nii elutuna näivad,
vaid üksikud teedel käivad.
Need üksikud minuga ärganud vara,
ärganud et tallata sama rada.
Mitte kunagi nad ei unusta,
et vaikust nad ei purusta.
Vaid naudivad üksindust,
unustavad südame puudutust.
Saab üksi mälestada,
valusaid valesid jälestada.
Tõde ei ole muutlik,
ta pole selleks suutlik.
Tõde kindlasti alati on siin,
kuigi tema nägudest kokku saab üks piin.
Vale paitab alati kuulajate kõrvu,
ilusat valet keegi ei tõrju.
Vale saab omaks,tõde valuks,
ilu ikkagi kõrvad vaid paluks.