Meenutan meie ilusaid aegu,
ja taipan,kus olen praegu.
Nii rõõmsaks kord muutusin,
kui sa mu südant puutusid.
Ja iga mu päev on hämar,
sest mu elu täielik räbal.
Kas sa üldsegi must hoolid,
või aind mu murtud süda voolid?
Nii tihkaksin sabinal nutta,
palun,Õnn, mu juurde rutta.
Tahaksin õnnest kinni haarata,
ei taha enam saada haavata.
Kuid sinna mu vaim ei küündi,
olen alati milleski süüdi.
Ma ei ole oluline ega pädev,
ainult mu armastamine on vägev.