Mu loomingu juubel,
ma seda tähistan,
rikutud elu kui duubel,
paremuse endas välistan.

Olen tänulik kõigile,
aitäh teile ütlen ma,
kui siin end põimime,
ja kurvastame rõõmuta.

Aga kas olemegi kurvad,
ja armastan ikka sind,
lõppevad armastuse surmad,
kui kallim õnne hind.

Kes peab kelle üle õigust?
Kellele antud rohkem või vähem?
Miks hullus võtab võimust?
Kes mõtteid paneb pähe?
Kes otsustab aga ei vastuta?
Kelle juures on hea?
Kelle peale ei astuta?
Kelle oma on pea?

Kummardate seda,kes "kumab".
Öelge välja,ta on jumal.

Oleme tõesti nii nõrgad?
Kas vajame omile juhti?
On meie südamed nii õrnad?
Suudavad kõik hoida pulti?
Milleks olla nii ahned?
Miks mitte teistega jagada?
Miks sa siiruses kahtled?
Loodad,et õnne hakkab sadama?

Kummardage seda,kes "kumab".
Öelge välja ta on jumal.

Öelge seda ka siis kui surete.
Öelge seda ka siis kui kurvastate.
Öelge seda ka siis kui tulete.
Öelge seda ka siis kui tuhastate.

Öelge,et tema on looja.
Öelge,et tema tahtmine sündigu.
Tema on siis teie pooja.
Kõik mõtlematusega üldigu!

Siis olete kõik karjased,
kel osav vaid oma suu,
teineteise sarnased,
mitte ümber metsa,vaid puu.

Ühe korra sulle valetan,
teine kord ise vastutan.
Oma mõtted läbi maletan,
oma keelt ise taltsutan.

Suu olgu mõtlemise peegel,
vaikides ma ainult mõtlen.
Mõistlikkus on reegel,
kui sulle midagi ütlen.

Aga mulle meeldib petta,
keegi õppida ei saa mind.
Ainult mina jään ju hätta,
kui nii üksi mu hing.

Mida sa mus näed,
kui puutuvad me käed?
Kui oma silmad sulen,
mulle ikka ette tuled.
Võiks me jagada aega,
tähtetega kaetud taeva.
Poleks lõppu ega algust,
aind õndsuse almust.
Kuid milleks unistan,
meid,polegi,tunnistan.
Meid pole kunagi olnud,
oleme teineteise orvud.
See võib tunduda kurvana,
et elud lõppevad surmaga.
Aga kui meid polegi,
siis on niisama toregi.

Alanud on lugu,
kus sugu vihkab sugu.
Ei kõlba naisele mees,
kes võõra naise sees.
Ei kõlba mehele naine,
kelle tänavalt saime.

Naised väidavad,et mehed litsid,
ja ainult neil tõusmas pitsid.
Mehed väidavad,et naised litsid,
kui neile terve elu vaid sitsid.
Kui peksab,siis armastab,
kui petab,endaga sarnastab.

Kus viga näed laita,
elu pane omal paika.
Andestada või hukata vead,
vastassood mõlemale head.
Tee palju rasket tööd,
küll armastus täidab ööd.

Väga jäine tuul,
ja eredaim päike.
Rebis lehed puult,
mis veel väike.

Rasked pöörlevad piisad,
ja kõue kajav mürin.
Jälgimas seda Liisad,
ja nende Jürid.

Tuul puud ikka räsib,
ja päike kuumab.
Lõpuks Liisa käsib,
kõik ümber puu suunab.

Enam tuul ei kiusa,
puu ära ei murdu.
Nüüd tuul vaid siunab,
ellu jäeti kindel surnu.

Elu on kui matemaatika.
Sa mõistad või mitte.
Võtad malli ja mõõdad ta.
Uurid ta kraade ja tippe.
Arvutad ta pindala.
Arvutad ta ümbermõõdu.
Lahenduskäik on parim pala.
Eksides valgendad või hõõrud.
Lõpuks käes on kõik andmed.
Lõikad paberit ja liimid.
Väsinud sellest juba randmed.
Tööst kõrvale aina hiilid.
Kuid lõpuks ta valmib.
Kuhu panid oma armastuse ja hinge.
Ta on sulle kõige kallim.
Tekib ootusärev ja piinlik pinge.
Üle saad oma hirmudest.
Nagu klaasist päris või šabloon.
Värisevatelt kätelt kukub kildudeks.
Valmis on süda,mis õrn ja noor.

Nii kui oma silmad avan,
välja sirutan käe.
Enda ümbrust silmadega taban,
ja uut päeva näen.

Ma usun elavasse,
mida näen ja tunnen.
Meis on karkasse,
milleta elada hullem.

Ma elan täiel rinnal,
ja aru ma saan.
Elades siin pinnal,
kus me teineteiseta.

Kõik jääb samaks,
kui mu süda ei muutu.
Su kõrval ma lamaks,
kui mu südant puutud.

Puhub malbe tuul,
rulluvad lained.
Ööd kaunistab kuu,
romantika lainel.
Liiv on kuum,
öö on valge.
Kallas on uus,
lainete palgel.
Enam pole jahe,
ega üldse halb.
Kauge me vahe,
on mu arm.

Tule vaatame loodust,
ilu ta annab.
Naudime eluhoovust,
sind südames kannan.
Öö meid tunnistagu,
päev meid aidaku.
Teised meid õnnistagu,
kahetsus minema paisaku.
Kõik on ehtne,
mida me näeme.
Liiv on pehme,
kui randa läeme.

Tõsta näpp ja karvad,
peida nina,ole armas.
Tõmba tekk üle pea,
magamine - see on hea!

Saada perse,kes segavad.
Võta kaissu,kes elavad.
Hoia homseks raha,
mida juua maha.

Tee nalja - ole lõbus.
Ära maandu - ole õhus.
Teised tervitavad meid,
kui murrame südameid.

Meil väljaütlemata tarkused,
ja külastamata on kohad.
Joodikute targad märkused,
ma koos nendega vohan.

Pea pudeliga piiri,
hoia kinni korgid.
Pole enam päiksekiiri,
kui näod mornid.

Mingu kõik omirada,
ning rõõmusta.
Ole lõpuni kaval,
rikkaid võõrusta.

Ärgata vaeses ilmas,
millel nõrk majandus.
Kurbus kellegi silmas,
pole mingi saladus.
Olla ahne ja ihne,
hoida endale kõik.
Ahnus on tihke,
kui kapitalismi võit.
Raha ja ta rattad,
ausalt veerevad.
Laenudega vaid matkad,
mis su ümber keerlevad.
Kes küll vastutab,
kui valitseb ahnus,
vaest õlale patsutab,
imeline on lahkus.

Ma tõesti seda aega igatsen,
mil minuga taas sigatsed.

Mulle meeldib mõelda.
Mulle meeldib öelda.
Mõelda terve aasta,
väljaöeldud saasta.
Kas vaikivad targemad,
inimesed,kes paremad?
Või mulisevad rumalad,
kel iidoliks jumalad.
Mina teen mõlemat,
minus miskit põnevat.
Arukale ikka seletad,
lollid tarkusega peletad.

Kus oleme käinud?
Mida tehtud koos?
Ammu pole näinud,
ajast mil olime koos.
Kuidas sul läheb,
mis on sust saand?
Mäletan aina vähem,
paikseks oled jäänd.
Kas enam kohtume?
Kas näeme veel?
Kas nähes kohkume,
kui rõõmus meel?
Palju on küsimusi,
mil pole vastuseid.
Antud vaid lubadusi,
mis haavavad meid.
Igatsus muutub kõvemaks,
kui ma sind ei näe.
Teeme oma elu põnevaks,
minevik mööda kord läeb.

Noorte suus olev pläru,
miski veereb ja veereb.
Noor ema ja ta käru,
ümber selle sudu keerleb.
Suvine päike on jahe,
ületama peame oma tõkked.
Puudulik on enamiku tahe,
et võidaksid rõõmsad mõtted.
Mida elu meile annab,
mida ta meilt võtab?
Meredest tühjad on rannad,
kui mind üksi jätad.

Iga päev on rikkam,
kuskil midagi uut.
Rohelist muru ihkan,
tema värsket juurt.

Midagi on minus,
midagi on kõigis.
Elu on ilus,
kui oled õilis.

Endas tihti avastan,
suuremat jõudu.
Rumalatele ma halastan,
endi õudu.

Oleks taibanud varem,
poleks hukkunud noorus.
Elu oleks parem,
võidaks vaid loovus.

Märkan,et sul on kõhklevad õlad -
miks teod loevad rohkem kui sõnad?

Pähe hakkas võim,
kõike teha võin.
Ma viina jõin,
nina veriseks lõin.
Ära kõik sõin,
hukatuse kaasa tõin.
Vägivald ja sõim,
autor bürokraatia hõim.

Üks on teisest targem,
loll targemast harvem.
Tarku on üle ühe,
lolli keel aga lühem.
Loll on uhke ja haugub,
tarkadele vastu paugub.
Õpitakse terve elu,
ümber selle melu.
Kes selle üldse määrab,
targad-lollid eraldi väänab?
Huvitav,kes oli enne neid,
enne lollikindlaid valemeid...

Kutsu tõstis agaralt jalga,
sortutas siia ja sinna.
"Sa ära ilmaski arva...
Et ma hädale ei taha minna."

Kass tihti nurrub.
Kass tihti magab.
Ilusad kassi vurrud,
laiskust teistega jagab.

Omanik mõlemaid peab,
hoolitseb ja toidab.
Meelele teeb head-
koera-kassi tüli koidab.

Ärkan su kõrval,
su käsi ümber minu,
su huuled nii õrnad,
tekitavad mus himu.

Ma ei taha enam tõusta,
olla vaid sinu vastu,
heas ja halvas mind nõusta,
su asemele kaissu laskun.

Sinu kõrval ma suren.
Sinu kõrval ma magan.
Elu lõpuni mind pured,
ja õndsuse mulle tagad.

Hobu uhkelt ratsutas,
ratsanik piitsaga laksutas,
siis koonule patsutas,
hobu heina matsutas,
ratsanik ikka taltsutas,
hobu päkkadega rindu plaksutas.

Esimesed kaunid lilled,
tärkamas veel vara,
võib-olla märkasin hiljem,
kuna ei vaadanud maha.

Kõik ärkab taas,
mu ümber rohelus,
silmad jälle maas,
ilus looduse kohevus.

Need silmad mis mu võlusid,
mu südame ära sõnusid.
Need silmad mulle meeldisid,
mu südame ära teenisid.
Need silmad olid mulle kallid,
ilma nendeta kurbus valmib.
Need silmad,ilma ei saa elada,
miks üldse neid mäletan ma.
Need igat värvi silmad,
millest nüüd olen ilma.

Mõtlesid,arvasid,aga ei teadnud,
ta teisiti oma tuleviku oli seadnud.
Pidasid end targimaks ta vigade tõttu,
saatuski nägi kord lille õitsengu lõppu.
Elama teisiti nüüd oled harjunud,
oma eesmärkidesse õnnelikult varjunud.
Sa ei mõtle enam temast,sa ei mõtlegi,
et tema uudishimu sinust ei lõppegi.
Talle keskendumata säilitad külma närvi,
isegi kui teda kohtad,süda ei muuda värvi.
Mõtled,kas on tal sulle midagi pakkuda,
ja tahad ta enda küljest lahti kakkuda.
Metsikult oled treeninud ja pidevalt väsinud,
kuid oled selle peatüki elus läbinud.
Tahaksid kordki süngest jamast puhata,
aga näed,õnnelikult elada ei lubata.
Mida kuradit ta sust veel ikka tahab,
kui kogu valu tundsid vaid enda nahal?

Kalkidele Palkidele

Päike on nii hele,
vaata kuis särab,
ütlen talle tere,
valla soojuse värav.

Taevas nii sinine,
vaid üksikud piisad,
enda peale tirime,
ja saamegi tiivad.

Me oleme jälle koos,
meist liblikad sünnivad,
lennata on neil soov,
kes ikka veel kõnnivad.

Ma ei jõua enam.
Ma enam ei taha.
Ma olen kõige kenam.
Mul on palju raha.

Ma olen sust parem.
Ma suudan rohkem.
Ma sündisin sust varem,
olen sinust uhkem.

Mul meeldib uluda,
see pole üldse raske,
tühjast tüli puhuda,
enda ajust lahti laske!

Arutleja nr1:
"Kus head mõtted tekkisid,
kus on nende sünnikodu?"
"Kelle mõistused lekkisid,
et neile öelda:Jobu!?"

Arutleja nr2:
"Enne vaadata ju iseennast,
kes üldse siin räägib,
kas erinedki oma mõttevennast,
või siin niisama määgid."

Arutleja nr1:
"Aga minust ei saada aru."
Arutleja nr2:
Äkki on sul kehv sõnavara."
Arutleja nr1:
"Ma ei saa lollidest jagu."
Arutleja nr2:
"Algul mata oma rumalus maha."

"Ära pane asju laua servale!"
ütles Mari kärmelt emale.
Ema vaatas ehmunult köögi taha,
koer hüppas ja ajas purgi maha.

Kas kuuled kuis tuksub?
Kas sa üldse kuuled?
Kuuled,sind endaga kutsun.
Mida vastavad su huuled?

Ma olen veel nii noor,
maailma üle ikka arutan.
Mul suurim on soov,
et paradiisi kord jalutan.

Aga mis on paradiis?
Olla koos sinuga?
Aga mis juhtub siis,
kui hüvasti jätad minuga.

Mõtlen alati elutõdedest,
mõtlen mis on ilmsi.
Ütlen lahti tõbedest,
ja avan oma silmi.

Päike kord põlemise lõpetab.
Ei kesta igavesti masin.
Elu kord mulle õpetab,
sust liiga vara lahti lasin.

Õhtu viisjuppi vilistan,
kevadet sisse hingan,
mööduvat kiisut silitan,
ümbrust ümberringi hindan.

Möödub mõni tuttav nägu,
tervituseks alati noogutan,
saan oma mõtetest jagu,
end kevade kätte loovutan.

Kõnnin üle kauni Emajõe,
näen,et mängib loodus,
ütlen teile ühe tõe,
millegi algus lõpust koorus.

Tuttavaks saab ebaõiglus,
mis idiootidelt põimus.
Ärgem tehke neist välja,
lollus ei sure nälga.
Sõnu ei võeta kuulda,
näidatakse valet suunda.
Naerdakse õelalt näkku,
sääred tehke kähku.
Sa ei mõista midagi,
ei mõista minagi.
Ma olen alkoholi joonud,
selle luuletuse loonud.
Aga mind ei huvita,
mööda elurada suvitan.
Värdjaid ma ei talu,
saame sõbraks,Vastupanu.

Mul on kaks kõrva,
kuulata meeldib heli,
kurba nuttu või õrna,
ei sega kohisev meri.

Räägi nüüd minuga palun,
ma olen alati siin,
sinu lähedust ma anun,
südant kuulata pole piin.

Häiri mu magusat und,
ma ei pööra sulle selga,
Soojusest puhkeb pung,
ja sind ma ei hülga.

Tule räägime ja kurda,
kui sul vähe sõpru.
Kes sul meele tegi kurva,
et nägid sõpruse lõppu?

Nüüdsest magan bändiga,
eeskujuks vale seksuaal.
Laian oma ängiga,
ma olen reaal.

Ma ei kanna laval pükse,
eelistan olla alasti,
mis see sinu asi üldse,
et käpuli oksendasin salati.

Ma olen tõeline staar,
värise sa hall mass.
Mul dollareid paar,
ma olen eraldi rass.

Mulle meeldib mu(u)sika,
ma ei tea ühtki tantsu.
Kõrgele tõstan oma rusika,
ja Madonna kiidab mu "antsu".

Lady Gaga.

Kõlas üks võimas pasun.
Mida ta öelda tahab?
Kas teda kuulata tasub?
Lumi ikka edasi lamab.

Tihedas pakases lõi välku,
öeldi et see pole uudis,
vaid,et kevad andis märku,
et torm tagasi tuleb juulis.

Paljud ootavad pikisilmi,
juba tahavad kedagi paluda
et tuleks ilusamaid ilmi,
jahedust ei suudeta taluda.

Kaunis lumikelluke tõstab pead,
linnud vilistavad uut viisijuppi.
Päike end lund sulatama seab,
kogu möll lõpeb korjates kullerkuppi.

Sirutan käe su poole,
usaldan end su hoolde.
Su käsi minuni ei ulata,
palun külmus mus sulata.
Sa ei lase sel sündida,
jalgealuseta võimatu kõndida.
Ja ma olen nii nii kurb,
et sind suudeldes näen und.
Ma ei lase sel juhtuda,
tuul mu minema tahab puhkuda.
Ma ei tea üldse mida teha,
kui mu vastu pole su keha.
Ma tahan,et see oleks päris,
et mu südant täidaks värin.
Ma tahan võita su usalduse.
Sind hoian,annan lubaduse.
Sa oled,millesse usun,
sinu poole teele asun.

Ma naudin oma elu,
soovi mulle edu.
Ma olen hetkel joobes,
su suhtumine toores.
Teen,mida ise tahan,
isegi kui paska ajan.
Räägi must kõigile halba,
endast hästi ma arvan.
Ma olen täis eneseuhkust,
mu hinges ei leidu puhtust.
Mind pese ja küüri,
kuskile ma ei tüüri.
Sul pole must sooja ega külma,
sellepärast ma sind hülgan.

Tervist,räägin teile loo,
kus ma valgust ei too.
Ükskõik mida ma ei väida,
kellegi südant ei täida.
Kui tahad,luban,mind laima,
niikuinii sa mu hinge ei aima.
Ma olen ja rikastan oma vaimu,
paljudel pole must aimu.
Ja loodan pälvida mõistuse rikka,
sind,vist,armastama jään ikka.
Kuid ma ei taha elada valedes,
su reeturlus,argipäevade paledes.
Teeskle,teeskle sa kurbus,
mu uks su ees sulgus.
Mu unenägudes sa petlik ja vahva,
pigistama mu süda krahmad.
Kes otsib,see leiab,
valede rüü endalt heidab.
Tee nii,et su sõnad loeks,
siis ma su hinge poeks.

Juhan:"Su riietumine on kole."
Mari:"Miks?Vahet ju pole."
Mari:"Maitse üle ei vaielda."
Juhan:"Ma ei viitsi suga taielda."
Mari:"Mis teha kui sa nii rumal oled."
Juhan:"Tõesti on see pluus kole."
Mari:"Kui sina ütled,siis nii ongi?"
Juhan:"Jah,rumalaid ei panda kunagi kongi."
Mari:"Mis asja,mis paska sa jälle ajad?"
Juhan:"Et mu arvamus loeks,seda vajan."
Mari:"Hoia oma arvamus endale."
Juhan:"Kõik sead,lendame!"
Mari:"Sa nii loll,tead seda?"
Juhan:"Vähemalt ei kahtle enam."
Mari:"Sa oled õrn ja kaitsetu."
Juhan:"Aga sina minu jaoks maitsetu."
Mari:"Ja kuhu sa nüüd jõuda tahad?"
Juhan:"Sinna,kus naised pole enam pahad."
Mari:"Palun ära aja mind naerma."
Juhan:"Sellepärast ma end kunagi ei vaeva."
Mari:"Ma ei armasta sind."
Juhan:"Armastusel puudub hind."
Mari:"Küll sina oled alles arukas."
Juhan:"Mul pole mõtlemise asemel parukas."
Mari:"Hahaha... suur kinovend."
Juhan:"Tänu sinule üksinda leian end."
Mari:"Miks ma peakski sinuga olema?"
Juhan:"Ei peagi,kui leiad kellegi toreda."
Mari:"Vähemalt halvasti ta ei ütleks."
Juhan:"Vaid ilu,su hinge kütteks."
Mari:"Noh jah,mis seal ikka."
Juhan:"Sea oma sõnad ritta."
Mari:"Ei tea miks,ma kohe ära."
Juhan:"Mine juba siis täna."
Mari:"Sa oled ikka vastik."
Juhan:"Ja sina,sama lapsik."

Haaran kätte avaja,
hakkan teda avama.
Kork pealt lendab,
heas ajas leian enda.
Võtan esimese sõõmu,
toob tagasi rõõmu.
Pea lööb selgeks,
mõtte teeb helgeks.

Pruulime,pruulime ja pruulime,
pudeli põhjani ennast juurime.
Maitse on nii mahe ja hää,
mu sõber,minuga jää.

Ilus hele Alexander,
maitse pole kange.
Ilus Püssipunane,
juua hubane.
Kerge A le Coc,
muusikaks malbe rokk.
Ja lõpuks Saarema X,
kauniks kole pliks.

Pruulime,pruulime ja pruulime,
pudeli põhjani ennast juurime.
Maitse on nii mahe ja hää,
mu sõber,minuga jää.

Joon sind alati saunas,
mu maailmavaate auras.
Sinuga on alati lõbus,
head mõtted on õhus.
Kerge pralle ja pidu,
sa oled ainult minu.
Parim mu elus on õlu,
ja me päev pole mõru.

Grillime,grillime ja grillime,
taevas ju pole pilvine.
Ilma sinuta elada ei saa,
terveks teed Eestimaa.

Kõik me kardame midagi,
kardad ka sinagi.
Vahest hirmutavat kõrgust,
enesekindlus pärineb põrgust.
Meile kõigile meeldib õrnus,
mis armastusest võrsus.
Kunagi ei saa küllalt,
armastame poega või tütart.
Tundub nagu oleksin kartmatu,
teistele suht ettearvamatu.
Rõõmu või valu,nuttes väljendame,
seda faasi,mis kordub,jäljendame.
Tähtis on paljudele esmamulje,
kas oled idioot või julge.
Elutud objektid ei hirmuta,
mõtlemisele ära viruta.
Ma kardan hoopis kedagi,
aga astun oma sammud edasi.

Haaran kätte sulepea,
avan paberitpataka hea.
Kirjutamas ennast leian,
valu sõnadesse peidan.
Tint kui punane paberil keeb,
mullitab ja auru teeb.
Pitserina kui paberile sulab,
ennast harva lugeda lubab.
Kirjapandu on lausa kuum,
et terav iga lause tuum.
Pisaraid paberikene kõrvetab,
lehekülge pöörama õpetab.
Kaunistavad teda petlikud kaaned,
illustreeritud külmad kaared.
Valmis ongi pikk romaan,
kus ei tunne end inimesena.

Esimesed kahurid ja pommid,
peavalu täis hommik.
Oli vist Esimene maailmasõda,
suurel segadusel imelik kõla.
Paljud ilusad noored-hukknud,
südamed kildudeks kukkunud.
Ei paranda viin ega aeg,
pinnale ei tõuse Estonia laev.
Ajalugu ju ei kordu,
murtud süda uuesti ei murdu.
Kogu mehhanism harjunud tormama,
kellegi õelust paneb korvama.
Kõlab veel üks mürsk ja pauk,
kellegi hinge sööbinud auk.
Ei täida seda rõõm ega arm,
inimesi õnnelikke,väike arv.
Mis minagi lobisen enam,
armastust täis elu,kõige kenam.

Jälle paneb mind imestama,
mis paneb inimesi pimestama.
Kust tulevad just head mõtted,
et algavad valusad võtted.
Ütleme,mida ei mõtle sageli,
mu elu tegi jälle tireli.
Mõtlematus pani mu rappuma,
külmust endast lahti kakkuma.
Varsti see hakkabki juhtuma,
kui tühje sõnu ei pea puhkuma.
Puhume ennast aina tühjemaks,
ning elu jääbki lühemaks.
Pillud sõnu kui sädemeid,
neid samu,juba nädalaid.
Järgmiseks lähed seest põlema,
soojus kaotab me mõlema.
Tunneme vaid kibedust,
jalge aluse libedust.
Tahad kõigele pöörata selja,
kuu pärast lahkud või nelja.
Sa ei pea vaatama tagasi,
sest siin pole su pagasit.
Tal on sinu ees edumaa,
talle järgi pead minema.
Viska minema nurgas olev prügi,
ja oma unistustesse trügi.