Tühjas saalis kajamas kaja,
muidu vaikne tolmunud maja.
Kardinad on katnud aknad,
esimene noot kõlama hakkab.
Mängimas vana koltunud klaver,
malbeid noote kannab paber.
Malbe muusika paitab mu kõrvu,
ei tunne enam mineviku hõngu.
See muusika nii ilus ja sügav,
väsinud klaver ikka mängida rügab.
Kardinad äkki akendelt langevad,
ja noodid kõvemini mänglevad.
Ja valgus siseneb kui hõbedane juga,
ning mina seisan saalis armununa.
Äkitselt ilus muusika lakkab,
põlivili langema kurvalt hakkan.
Kogu saal on pime ja kole,
mitte midagi siin enam pole.
Ning käes on juba jahe õhtu,
kurvastan ning poen põhku.
Pole vist tõesti midagi enam,
vaid vaikuses liikumatult leban.
Kuid kardinate vahel miski sädeleb,
nende vahelt välja paista kibeleb.
Need vaid kaks eredat kuukiirt,
ära võiksid nad mu viia siit.
Ainult kõhklematult mind vaatavad,
kas võidan endas oleva saatana.

See lugu on mulle juba väiksest peale meeldinud,sest see on nii ilus...

Illusioonist ma ärkan,
jälle väsinuna end märkan.
Kogu jalgealune on libe,
ja valu mu sees... üsna kibe.
Hoida kahe käega peast kinni,
peast,mis käib armutult ringi.
Olla mina ise või nagu kõik,
ikka olen vaid iseenda võit.
Seista kuskil tühjal kaldal,
kas ikka on tal midagi anda?
Või elu mind päikse randa triivib,
siiski mind see tunne armuta kriibib.
Kui miski on mu päikse kinni katnud,
siis mu pisarad on mu õnne matnud.
Kuigi,et päike enam mulle ei sära,
tean ikka,et teistele on ta näha.
Vaatamata mind ümbritsevale kärale,
oma ringlevasse pähe jõuan pärale.
Kadunud on kogu mu ajataju,
ainult kurbus sügavamale vajub.
Vaid sulle mu süda valusalt andub,
ja kogu see valu mu hinge randub.
Ainult suur valu hinge rõhub,
ja kõik mu unistused lõhub.
Aga missuguseid valikuid teha,
kui kange on juba kogu keha?
Valin ikka armastuse vist,
sest elu on suur risk..

Neil nii ilusad pehmed tiivad,
nagu ingleid neid lendu viivad.
Sünnivad koos koidu valgusega,
ilusa ja sooja päeva algusega.
Puudutavad kaunite lillede õisi,
lootust see maailma tõigi.
Neil nii palju kirevaid värve,
tänu neile maailm on terve.
Lendlevad vabalt kaunilt õhus,
vahest sinu ja minu kõhus.
Kahjuks on neil seda aega vähe,
ja aeg... aina kiiremini mööda läheb.
Meeldivad nende õrnad tundlad,
tunnen kuidas jää hoogsalt sulab.
Ning kui lahkub viimne päiksekiir,
pimedusse vajub kogu nurme viir.
Ja vaevu nad hämaras veel siblivad,
need ilusad õrnad libli... liblikad.

Keda ma küll kord väärin,
milleks oma hinge määrin?
Olen ma üldse õnne väärt,
kui jah,siis tee aga häält.
Vaid mu üle naerad laginal,
mu pisaraid langeb pladinal.
Milleks oled sa nii õel,
ja ununeda lased tõel?
Milleks mulle su õel naer,
seila mujale ja haara aer.
Ära enam mind tee nukraks,
nagu mu süda mind hukkaks.
Ma kõigest elan ja tean,
et mind kurbusesse vead.

Paistmatu au ja hiilgus,
suure mõistmatuse kiirgus.
Kellegi teesklus,viha ja häbi,
paratamatult näen sust läbi.
Milleks sa põhjuseta riidled,
kui vaid ise valus piinled?
Vaid oma tühje sõnu kulutad,
ja valule rõõmsalt käe ulatad.
Su suust sünnib vaid uus vale,
hiilgavalt paistab välja su pale.
Oma vihasse oled ainult tardunud,
ja oma ainsale mõttele andunud.
Võib-olla ma su jaoks ei eksisteeri,
siis saada kiri ja armutult pitseeri.
See ongi see hurmav käimise viis,
kus paistab mõtlematuse paradiis.

Ilusad ununenud sõnad,
nende kumedad kõlad.
Keegi neid enam hinga,
kulutatud mõistmatult kinga.
Rännatud unes ja igal pool,
olen nii kuradima noor.
Käia on veel nii kaua aega,
aastatele tuleb öelda head aega.
Kasutada ikka ununenud sõnu,
unustusest tunda vägevat mõnu.
Sõnadel siin maailmas suurim vägi,
voolata heast ja kurjusest läbi.
Suudavad tühjalt poetatult südant murda,
öelda midagi nii head või üdini kurba.
Ilusad sõnad ununenud meil vaid,
vaatame õnnelikke inimesi armuvaid.

Meenutan meie ilusaid aegu,
ja taipan,kus olen praegu.
Nii rõõmsaks kord muutusin,
kui sa mu südant puutusid.
Ja iga mu päev on hämar,
sest mu elu täielik räbal.
Kas sa üldsegi must hoolid,
või aind mu murtud süda voolid?
Nii tihkaksin sabinal nutta,
palun,Õnn, mu juurde rutta.
Tahaksin õnnest kinni haarata,
ei taha enam saada haavata.
Kuid sinna mu vaim ei küündi,
olen alati milleski süüdi.
Ma ei ole oluline ega pädev,
ainult mu armastamine on vägev.