Saturday, March 28, 2009

Leban pehmel,õrnal murul,
miski mu südamesse surub.
On ainuke imeilus suveöö,
ja ööbik oma ilusat laulu lööb.
Ma vaatan ilusat taevast,
puhkan oma silmi suurest vaevast.
Ta on nii ilus ja kumav,
kõige rohkem ilu lubav.

Meeldivad hullupööra ta kuu ja tähed,
oma südames unistades ma sinna kord lähen.
Hakkan tiirlema ümber sooja päikese,
kõige armsama ja ilusama päikese.
Ja ma ei taha enam millestki teada,
mitte kunagi oma tulevikku ära neada.
Ainult tiirelda ümber selle valguse,
mu uue lootusrikka elu alguse.

Kuid keegi mind õrnalt paitab,
mu väsinud silmad avada aitab.
Ning siis tekib piinlik vaikus,
rõõm mu sees lausa kaikus.
Sa oled täpselt mu vaatevälja ees,
näen kõige armsamat sära su silmade sees.
Su silmades see ilus tähtede ja päikese sära,
mitte kunagi ei unune mul ära.

Nüüd tahan ma vaid sind... igavesti,
kõigis nende poetatud sõnade ridadeski.
Sa oled mu elu kõige suurem unistus,
vaid sulle mu süda tol suveööl alistus.
Ja pisarsilmi vaatasin seda kuma,
oma ainukest maailma mul armastada palun luba...
Mu sees on väike sosin,
vaid väike,mitte tosin.
Mõnikord ta lausa müristab,
heldima panna üritab.
Värisema ajab see mu põu,
sest igakord saab ta sama nõu.
Järgi oma sooja südame häält,
usalda ta tema kätte,kes on sind väärt.
Olgu valus kas või põhjatu hingesopp,
kord tuleb ka hinge pisaratel lõpp.
Ning siis uus või sama tunne sirgub,
aga hämarast valgusest lõpuks irdub.
Järgida oma sooja südame häält,
ja mõistus näitab,keda oled kord väärt.

Thursday, March 19, 2009

"Ja kui naise õnn sisaldub selles, et teda armastatakse, jumaldatakse, et tal oleks sõber, kellele ta võiks usaldada oma soovid, tujud, mured, rõõmud; näidata end oma hinge paljasuses, oma kenade vigadega ja kaunite omadustega, ilma et tarvitseks karta reetmist; uskuge mind, selle anduva südame, alatiselt hõõguva, leiate vaid noores mehes, kes on täis illusioone, kes sureks teie ainsama märguande peale, kes ei tea veel midagi maailmast ega tahagi tast midagi teada, sest teie muutute talle kogu maailmaks." (Eugene de Rastignac) (Honore de Balzac, "Isa Goriot)

Sunday, March 15, 2009

Kas oled küllalt inimene,
kui kallis on sulle ligimene?
Teeksid sa tema heaks kõike,
isegi oma hinge valusa lõike?
Peab olema enda eluks valmis,
ja hoida seda,mis on kõige kallim.
Sa oled osa teiste elust,
tuleb üle olla kurjuse melust.
Selleks on vaja suurt tahtmist ja julgust,
et kurjus sinu ligimeste ümber sulguks.
Meil kõigil on elus oma võitlus,
ning tuleb unustada kahtlev põiklus.
Pole oluline võit või kaotus,
paistma peab kord ilus taevalaotus.
Ligimesed annavad sulle selleks jõudu,
et su õige eesmärk ja headus võiks teha tõusu.
Olgu kogu maa või pisaratest märg,
igal tehtud teol on alati tagajärg.

Friday, March 13, 2009

Meenub mulle tohutu kaugus,
südame suur rahutu raugus.
Sa oled nii nii kaugel minust,
iga tuksega ma unistan sinust.
Üks väike lill on vaid mu ligi,
lilleaeda temast vist kunagi ei sigi.
Aga kaugelt vaevu sa paistad,
mu päevi värvidega kastad.
Palun kasta ka seda õit,
et lilleaed oleks tema võit.
Et see lilleke kunagi ei närbuks,
ja et süda iga tuksega ikka härduks.
Kuid sind sealt kaugelt ma ikka näen,
mus möllavad need kummalised väed.
Me ju usume seda,mida näeme,
et kunagi õiget teed läeme.
Aga kas me samuti teame,
et end võidetud lilleaeda me veame?
Hetkel me ei tea mis saab,
kas tärkab lill,või langeb haab.
Süda taob kiiresti nii punast verd,
näha ihkan õitsevate lillede merd.

Monday, March 9, 2009

Vahepeal on korraks nii hea,
ja hetke pärast lihtsalt kaotan pea.
Pisarad kipuvad iseenesest tulema,
õnn ja rõõm jällegi minema.
Miks kuulen ma alati seda,mis teeb valu,
tahan kuulda midagi head,muud ma ei palu.
Kus olen ma saatuslikult nõnda eksinud,
või kellegi arvelt nõnda lootusrikkalt keksinud.
Millega olen ma selle ära teeninud,
et kogu valu on mu hinge sööbinud.
Ma elaks nagu pea alaspidi,
kõik juhtub minuga otsekui vastupidi.
Tahaks kordki tunda tõelist armastust,
näha meelte ja tunnete maailma avarust.
Kes mind üldse sellega õnnistaks,
minu lootusetut armastamist tunnistaks?
Olen ma siis tõesti nõnda valesti elanud,
et armastus on mind tühjusesse kaasa vedanud.
Ja käin ikka mööda tühje radu,
sest elu on paratamatu valu...

Wednesday, March 4, 2009

Mis siis kui vaikselt langeda,
ja teisi segamata kõngeda?
Mis siis kui sügavalt magada,
kui tahta teiste heaolu tagada?
Mis siis kui enam ei pea ärkama,
kui ilus lumikelluke hakkab tärkama?
Mis siis kui polegi vaja ärgata,
ning teistele end näidata?
Kas maailm oleks palju parem,
parem...kui kunagi varem?
Kui mind järsku siin enam pole,
on see siis ilus või nõnda kole.
Tekib nii palju lolle küsimusi,
või hoopis ilmneb teadmiste avarusi.
Kus paikneb see kauge piir,
kui ei paista enam hele päiksekiir?
Aga mis oleks kui...
kui tuul laiali puhuks hundinui...