Elu on kui matemaatika.
Sa mõistad või mitte.
Võtad malli ja mõõdad ta.
Uurid ta kraade ja tippe.
Arvutad ta pindala.
Arvutad ta ümbermõõdu.
Lahenduskäik on parim pala.
Eksides valgendad või hõõrud.
Lõpuks käes on kõik andmed.
Lõikad paberit ja liimid.
Väsinud sellest juba randmed.
Tööst kõrvale aina hiilid.
Kuid lõpuks ta valmib.
Kuhu panid oma armastuse ja hinge.
Ta on sulle kõige kallim.
Tekib ootusärev ja piinlik pinge.
Üle saad oma hirmudest.
Nagu klaasist päris või šabloon.
Värisevatelt kätelt kukub kildudeks.
Valmis on süda,mis õrn ja noor.

Nii kui oma silmad avan,
välja sirutan käe.
Enda ümbrust silmadega taban,
ja uut päeva näen.

Ma usun elavasse,
mida näen ja tunnen.
Meis on karkasse,
milleta elada hullem.

Ma elan täiel rinnal,
ja aru ma saan.
Elades siin pinnal,
kus me teineteiseta.

Kõik jääb samaks,
kui mu süda ei muutu.
Su kõrval ma lamaks,
kui mu südant puutud.