Lõhnab kui lavendel,
aega mõõdab kalender.
Äkitselt peatub pendel,
laulab Urmas Alender.

Teeskluse rüü pealt heidan,
oma lõppematut valu peidan.
Istun vaid õhtu eel aknal,
pisaraid taevast langema hakkab.

Kokku voolanud läbipaistev järv,
ning tume on taeva värv.
Kui vihm oma impeeriumi rajab,
siis kellelgi kaasa nutta vaja.

Päike veel kuskil lõkendab,
armastust ja hinge rakendab.
See tundub kui armutu raju,
kui sügavustesse vajun.

Süütan nukra küünla,
hakkan su nime hüüdma.
Ma vaatan igas suunas,
oma mõtete kuumas.
Lennuta mind üles,
õnn pole mu süles.
Ole mu vastu õelalt jahe,
saada mu poole külm rahe.
Õhus visklen ja keerutan,
pisaratega sind meenutan.
Kas on see kõik jälestus,
või ilus süüdimatu mälestus?
Mind kunagi rõõmsaks muuda,
sest ma ise...enam ei suuda.
Vaatan vaid tumedaid pilvi,
ja kuivatan oma silmi.

Tunnistad,et suur su silmaring,
tegelikult kibe on su hing.
Näha ei saa enam su silmi,
oled jõuetu,ning ei haara pilvi.
Meenub mulle vaid soe rannaliiv,
päikest tundes oli sulle ilus viiv.
Enam sa ei pista mind õelalt nahka,
kui tahad või suudad,mu mõtteid lahka.
Ja ärgu su süda mitte kunagi tardu,
sest tea,et kunagi ma armastusse armun.
Mu ellu end pressida pole mõtet,
tean iga su vihkamise võtet.
Sammu ikka uljalt püstipäi,
ning ära mu peas enam käi.
Ning ma üldse tingimata ei kahetse,
kui enda arvates mind haletsed.
Mulle meeldib vaid vaade,mis nii ere,
ja see ilus vaade küündib üle tormise mere.

Päike on horisondil üsna vara,
vahet pole kui vajud maha.
Võtame tulevikus naisteks modellid,
peas vaid ilusad riigid,kus bordellid.
Rüüpame kõike,mis segi ajab pea,
küll tulevikus andestatakse tehtud vead.
Unustame kõik plaanid ja eesmärgid,
unustame kõik ilusa elu värvid.
Kardame vaid iseenda suurt kõrgust,
ja oleme uhked,et oleme põrgust.
Ei tasugi mõelda homse peale,
lükkame hoogu suuremale veale.
Vaid naerma ajab kui suust tuleb vahtu,
ja lõppude lõpuks me kõik lähme lahku.
Pole oluline ju kui pikad on lained,
kas oleme targad või imekombel kained.
Ikka on elu ja suhted täielik pidu,
ära elu eest palun minema lidu.
Korraga uhkelt elada iga päev,
küll näed,et kurbus mööda läeb.
Ning me ei seisa seal majade vilus,
vaid päikselisel aasal,kus alati ilus.
Meid vaid kummitamas möödapääsmatu oht,
kas olete teie või meie,teineteisele tühi koht.