Mida toob tulevik,
inimene on kui pimesikk.
Et suuta imelisse tulevikku kiigata,
tuleb oma ankur vanast kohast hiivata.
Ning siis saab naiivselt ennustada tormi,
või hoopis maagiline õnn jõuab sinu korvi.
Ja kui rohkem seda viimast näha lootes,
kõige lollemaid unistusi tootes.
Selle asemel,et kõik läheks nii,
soovin ma juba praegu siin.
Oma põhjatus valusas südamesopis,
olen ma siiski inimene,või tema topis?
Kuid topis on kõike seda sodi täis,
mina vaid endale nii tühjana näin.
Nägin vaid ühe päeva oma tulevikku ette,
klõbistasin naiivselt oma kastanjette.
Tulevikku vaadates,ei teadnud ma,
et see kogu ilus nähtu...võib muutuda.

Viimasena alles jääb ausus,
see,mis süda kord lausus.
Kui tunned igas päevas tühjust,
ja taipad ikka uuesti,mis juhtus.
Siis ei möödu ainsatki vaikset hetke,
kus sa temast salaja ei mõtle.
Ja siis kui sa teda jälle näed,
südame ajavad värisema kummalised väed.
Ning sulle meenub iga teie vahetatud sõna,
selle pehme,armas või õudne kõla.
Ja ühel õhtul on ta sulle nii ligi,
pettumus ja kurbus on mõistuse ajanud segi.
Et mitte teiste nähes pisaraid valada,
hakkad sa kangust kurgust alla ajama.
Suurim idiootsus mida sai teha,
vaevata oma hinge ja keha.
Mu mõte lausa õnnetult libastus,
jäänud temast vaid sügav igatsus.

Mida on väärt vihkamine,
või kellegi hea õnnetu ihkamine.
Kas vihkamine teebki tõesti head,
kui vihkamiseks ütled viimsed read.
Olemas vaid mõlema teeseldud tühi pilk,
kui tekib saatuslik ebamugav lühike vilk.
Kas eksisteerib veel mõne lause võlg,
või on see kibeda elu normaalne kulg.
Kuskilt peab paistma kulminatsioon,
või on kogu toiming liiga noor.
Tundub,et ihkamine on palju parem,
vaid vihkamist kasutab see kõige arem.
Vihkamisel kulub palju tühje sõnu,
puhkeb vaid suuremaid sõdu.
Ihkamise eest räägib tegu,
suudlust küsiv armas nägu.

Tahan,tahan ja tahan,
pisaraid valan ja valan.
Omaette enda mõistuses halan,
valusalt elan kõike läbi omal nahal.
Tahan sind nii väga,
päriselt enda kõrval näha.
Tahan kohe nii palju,
mu hääl lausa valju.
Isegi karjumine ei aita,
miski mu kõrvu ei paita.
Meenutan,mida ütles su armas suu,
mida uskusin üle mitme kuu.
Tahtmine mulle saatuslikuks sai,
kaotasin rohkem,kui mul oli vaid...