Tervist,räägin teile loo,
kus ma valgust ei too.
Ükskõik mida ma ei väida,
kellegi südant ei täida.
Kui tahad,luban,mind laima,
niikuinii sa mu hinge ei aima.
Ma olen ja rikastan oma vaimu,
paljudel pole must aimu.
Ja loodan pälvida mõistuse rikka,
sind,vist,armastama jään ikka.
Kuid ma ei taha elada valedes,
su reeturlus,argipäevade paledes.
Teeskle,teeskle sa kurbus,
mu uks su ees sulgus.
Mu unenägudes sa petlik ja vahva,
pigistama mu süda krahmad.
Kes otsib,see leiab,
valede rüü endalt heidab.
Tee nii,et su sõnad loeks,
siis ma su hinge poeks.

Juhan:"Su riietumine on kole."
Mari:"Miks?Vahet ju pole."
Mari:"Maitse üle ei vaielda."
Juhan:"Ma ei viitsi suga taielda."
Mari:"Mis teha kui sa nii rumal oled."
Juhan:"Tõesti on see pluus kole."
Mari:"Kui sina ütled,siis nii ongi?"
Juhan:"Jah,rumalaid ei panda kunagi kongi."
Mari:"Mis asja,mis paska sa jälle ajad?"
Juhan:"Et mu arvamus loeks,seda vajan."
Mari:"Hoia oma arvamus endale."
Juhan:"Kõik sead,lendame!"
Mari:"Sa nii loll,tead seda?"
Juhan:"Vähemalt ei kahtle enam."
Mari:"Sa oled õrn ja kaitsetu."
Juhan:"Aga sina minu jaoks maitsetu."
Mari:"Ja kuhu sa nüüd jõuda tahad?"
Juhan:"Sinna,kus naised pole enam pahad."
Mari:"Palun ära aja mind naerma."
Juhan:"Sellepärast ma end kunagi ei vaeva."
Mari:"Ma ei armasta sind."
Juhan:"Armastusel puudub hind."
Mari:"Küll sina oled alles arukas."
Juhan:"Mul pole mõtlemise asemel parukas."
Mari:"Hahaha... suur kinovend."
Juhan:"Tänu sinule üksinda leian end."
Mari:"Miks ma peakski sinuga olema?"
Juhan:"Ei peagi,kui leiad kellegi toreda."
Mari:"Vähemalt halvasti ta ei ütleks."
Juhan:"Vaid ilu,su hinge kütteks."
Mari:"Noh jah,mis seal ikka."
Juhan:"Sea oma sõnad ritta."
Mari:"Ei tea miks,ma kohe ära."
Juhan:"Mine juba siis täna."
Mari:"Sa oled ikka vastik."
Juhan:"Ja sina,sama lapsik."

Haaran kätte avaja,
hakkan teda avama.
Kork pealt lendab,
heas ajas leian enda.
Võtan esimese sõõmu,
toob tagasi rõõmu.
Pea lööb selgeks,
mõtte teeb helgeks.

Pruulime,pruulime ja pruulime,
pudeli põhjani ennast juurime.
Maitse on nii mahe ja hää,
mu sõber,minuga jää.

Ilus hele Alexander,
maitse pole kange.
Ilus Püssipunane,
juua hubane.
Kerge A le Coc,
muusikaks malbe rokk.
Ja lõpuks Saarema X,
kauniks kole pliks.

Pruulime,pruulime ja pruulime,
pudeli põhjani ennast juurime.
Maitse on nii mahe ja hää,
mu sõber,minuga jää.

Joon sind alati saunas,
mu maailmavaate auras.
Sinuga on alati lõbus,
head mõtted on õhus.
Kerge pralle ja pidu,
sa oled ainult minu.
Parim mu elus on õlu,
ja me päev pole mõru.

Grillime,grillime ja grillime,
taevas ju pole pilvine.
Ilma sinuta elada ei saa,
terveks teed Eestimaa.

Kõik me kardame midagi,
kardad ka sinagi.
Vahest hirmutavat kõrgust,
enesekindlus pärineb põrgust.
Meile kõigile meeldib õrnus,
mis armastusest võrsus.
Kunagi ei saa küllalt,
armastame poega või tütart.
Tundub nagu oleksin kartmatu,
teistele suht ettearvamatu.
Rõõmu või valu,nuttes väljendame,
seda faasi,mis kordub,jäljendame.
Tähtis on paljudele esmamulje,
kas oled idioot või julge.
Elutud objektid ei hirmuta,
mõtlemisele ära viruta.
Ma kardan hoopis kedagi,
aga astun oma sammud edasi.

Haaran kätte sulepea,
avan paberitpataka hea.
Kirjutamas ennast leian,
valu sõnadesse peidan.
Tint kui punane paberil keeb,
mullitab ja auru teeb.
Pitserina kui paberile sulab,
ennast harva lugeda lubab.
Kirjapandu on lausa kuum,
et terav iga lause tuum.
Pisaraid paberikene kõrvetab,
lehekülge pöörama õpetab.
Kaunistavad teda petlikud kaaned,
illustreeritud külmad kaared.
Valmis ongi pikk romaan,
kus ei tunne end inimesena.

Esimesed kahurid ja pommid,
peavalu täis hommik.
Oli vist Esimene maailmasõda,
suurel segadusel imelik kõla.
Paljud ilusad noored-hukknud,
südamed kildudeks kukkunud.
Ei paranda viin ega aeg,
pinnale ei tõuse Estonia laev.
Ajalugu ju ei kordu,
murtud süda uuesti ei murdu.
Kogu mehhanism harjunud tormama,
kellegi õelust paneb korvama.
Kõlab veel üks mürsk ja pauk,
kellegi hinge sööbinud auk.
Ei täida seda rõõm ega arm,
inimesi õnnelikke,väike arv.
Mis minagi lobisen enam,
armastust täis elu,kõige kenam.