Monday, June 29, 2009

Kuidas öelda vaikselt,
et sain su päikselt?
Kohtusime suvisel pööripäeval,
kus päev ja öö kokku läevad.
Seal see kõik meil algas,
mida keegi teineteisest arvas.
Ning see kõik samuti sai läbi,
kui keegi valusaimat viga nägi.
Lõpp leidis aset talvisel pööripäeval,
kus päev ja öö jällegi kokku läevad.
Mõlemal korral võitsid päev ja öö,
ikka see valus tunne hinge lööb.
Oli see kõik saatus või juhus,
et tuul kõik minema puhus.
See ongi see lummav kõiksus,
millega kaasneb ükskõiksus.

Friday, June 12, 2009

Kappasid uhked hobused,
õrnal maal... rohusel.
Tallasid ilusad rohukõrred,
kaarnad krääksusid õrrel.
Õrna puhast maad väristati,
armutult lõhki käristati.
Minema kõik puhub tuul,
kisti välja viimane juur.

Äkki miski uuesti idaneb,
mõtlen - mida iganes.
Vaevalt tuul oma puhumise lõpetab,
või valu kellelegi midagi õpetab.
Jääb vist ainuke teadmine,
lollus on meil peamine.
Ja ilusat värvi on see ollus,
meie uhke ja paistev lollus.