Kappasid uhked hobused,
õrnal maal... rohusel.
Tallasid ilusad rohukõrred,
kaarnad krääksusid õrrel.
Õrna puhast maad väristati,
armutult lõhki käristati.
Minema kõik puhub tuul,
kisti välja viimane juur.

Äkki miski uuesti idaneb,
mõtlen - mida iganes.
Vaevalt tuul oma puhumise lõpetab,
või valu kellelegi midagi õpetab.
Jääb vist ainuke teadmine,
lollus on meil peamine.
Ja ilusat värvi on see ollus,
meie uhke ja paistev lollus.