Mida või keda me vajame,
kui vaid tühjust taga ajame?
Joostakse mõttetult pea seljas,
ikka ei olda esimene,vaid neljas.
Joosta ajaga tormiliselt võidu,
et te teaks,aeg võidab nii muidu.
Ja miks üldse teisele auku kaevata,
merel saab hakkama ka laevata.
Miks ei mahuta lõputusse universumisse,
miks surrakse teineteise embusesse?
Igas maailma nurgas tõuseb vägikaigas,
kuid me elame suures ümaras paigas.
Kus on need,keda liita ja lahutada,
kuhu üldse üleliigsed mahutada?
Kui see kogu meeletu kiirus peatuks,
tunnistaksime end veatuks.
Tunneme valu rohkem kui õnne,
näeme lillepeenrasse sittuvaid sõnne.
Ja taevas vaid äikest ning tormi,
mitte nägu täis naeru,vaid morni.
Meie talved,need nii külmad,
meie silmad,need on kurvad.
See millesse siiralt usume,
seal vaid kiivalt rusume.
Oleme üksi või kaksi,
valu südamesse ikka laksib.

Dianal on toas põder,
on ta loll või nõder.
Kallel püksid nii hallid,
karvased on ta pallid.
Oh sa juuudas kui kena on ethel,
sitasti sõidab sebastian vettel,
Jalutame koos parki,
kalle viskab jalad harki.
Kõrvalt kostub mingit paska,
need inimesed tuleb maha lasta.
Palun laske mulle kuul pähe,
kuigi sellestki oleks vähe.
Keda suudlevad su huuled,
keda armastamas kuuled?
Eile vaatasin üksinda kodus,
tuberkuloited-lilleke rohus.
Küll on tore kelguga sõita,
lund perse vahele võita.
Ridi radi ralla,
sitaauk on valla.
Tuuldunud siia on kurbus,
viimne rõõmus süda murdus.
Dianal on palju pappi,
vaja oleks riietust nappi.
Ethelil aeti uni ära,
kes kurat oli see vana mära.
Ärge ajage mind närvi,
nägu läheb mul valet värvi.
Kallel LV käes,
Martinil tuju laes.
KALLE
MALLE
Oma armastusega mind pritsi,
ole hea ja alasti mulle sitsi.
Tahan jõuludeks venda,
et ta põlema paneks enda.
Armas ja kaunis kui säraküünal,
pauku ja naeru püüab.
Kus on Citi ja Siim,
jälle kapis haiseb piim,
Aga mina tahaks hoopis süüa,
muidu meeldib vastu lõugu lüüa.
Kellykesel on kiire mesa,
Martin läpakale tegi resa.
Naistest pole sittagi kasu,
seepärast meie riigis masu.
Kalle sai kaks tiiru kannaga,
Martin seksis kirglikult mannaga.
Aga minul pole veel meest,
sööb juba hinge seest.
Anaalseks olevat jälle moes,
käisin enne seks poes.
Oo kus seal oli vahva,
seksima panin eesti rahva.
lõpp hea,kõik hea,
mul on kirjavead.

Kuulan kurvana Terence Jay´d,
ja siis mõtlema jäin.
Oleme ja olime üks veri,
õnnega täidetud kehi.
Seisime jõel,mis voolas häbina,
vendadega hakkasime elu läbima.
Langesime ja komistasime.
armastuse endale omistasime.
Me naersime ja elasime,
teisi endaga kaasa vedasime.
Me nutsime ja elasime,
mõistsime,mis on elamine.
Olulisena tunneme end lõpuks,
Elame armastuse ülevõtuks.

Nägin sind vikerkaarel,
värvilisel mere saarel.
Pooleldi sadas vihma,
sinu juurde ihkan.
Pooleldi säras päike,
välkus ja paukus äike.
Taevas nii erepunane,
kallistada end lubame.
Üks armas suudlus,
meie südametesse kuulus.
Väikseid heledaid tähti,
sadama hakkas äkki.
Kaunid kui lumehelbed,
me südamed,terved.
Haarame neist kinni,
hoian hinge kinni.
Oma unenägudeski unistan,
et armunoole tulistad.
Ja kuulungi sulle,
oled kallis mulle.

Kellyle.

Sulle mõtlen ärgates,
oma unetust märgates.
Mul meele nii teeb kurvaks,
kui su pärast pead ei murraks.
Ärkvel olek kui pooleldi unes,
mõistus sind raamatuna luges.
Su ilusad kaaned ja lehed,
see pilt on nii ehe.
Oled kui lõppematu muinaslugu,
mu hing,su pärast puru.
Kuid sind lugeda nii hea,
lõpmatusse end valutama pean.
Meenutan alati su armsat naeru,
kuis puhkad oma häälepaelu.
Olen lummatud su hinge ilust,
ja mõtlen ainult,sinust.


Stefanile.

Elab üks grupp massiivne,
kel printsiip on passiivne.
Kuid keegi teistest ei aima,
vaid nagu kirvena laimab.
Jõudes selgusele endas,
et siga kord lendas.
Passiivsusel ka positiivne pool,
et olla irooniaga loll ja noor.
Tulge ometi välja suletud purgist,
leidke uut,tuhka täis urnist.
Inimene,kes kord tarkust kündis,
see tal ka südames sündis.
Õpime enda ja teiste vigadest,
ei huvitu lendavatest sigadest.

Vaikselt sõuavad,sõuavad,
kohale jõuavad,jõuvad.
Ojagi vaikselt vuliseb,
kohin kõrvus kumiseb.
Olla loodusega ühes,
kõdunend lehed süles.
Kirjeldamatu tunne,
kirjeldada õnne.
Kohal ongi lõpuks,
valu-lõppude lõpuks.
Mu valge helbeke,
oled kaunilt heldeke.
Lendavad lehed tuulde,
su maailma,suurde.

Tahta kogu taeva pilvi,
süüa viimast pirni.
Jälgida koltunud lehti,
mida kevadel tehti.
Pung punga järel,
tõesti üsna ärev.
Aina ladvast kukub,
päike madalamal tukub.
Vihma tibab tihti,
lehti lebab mitu kihti.
Ja öö nii jahe,
lahutanud me kahe.
Ärgata nii raske,
veel magada laske.
Kõik unne suigub,
kuid mina tuigun.
Soovisin midagi ühist,
kuid tunneme sügist.

Elas kord tark,
toeks oli kark.
Oma tarkust raidus,
vaevas kui haigus.
Oli nii enesekindel,
et on ingel.
Armastas seda ilma,
pisar tuli silma.
Rändas ja mängis,
armastuse pälvis.
Algas uus algus,
tarkus kõrvale kaldus.
Süda võidu sai,
elati pimedana vaid.
Tark rängalt eksis,
et saatus peksis.

Nurgas seisev taara,
meenutab ravimatu haava.
Pimedaks kaetud aknad,
nähtamatud mineviku takjad.
Sadamast ei lakka,
kui läheb rappa.
Miski ei unune,
sada korda ulume.
Meid tabanud masendus,
meie õnne asendus.
Lõppegu see illusioon,
heitke endalt uduloor.

Paluda üks kord andeks,
et rahu hingele langeks.
Paluda enam mitte nuttu,
et õnn keerataks lukku.
Paluda ilusat ilma,
et päevitama minna.
Paluda õnnist jumalat taevas,
et keegi paluda vaevas.
Paluda ja paluda,
rohkem tuleb taluda.
Lased tal paluda vabandust,
et taluda ta alandust.

Millal küll ärkan valust,
mis lõi mind jalust?
Nagu oda mu pihta vuhiseb,
mu rõõm minema tuhiseb.
Ikka miski mind reedab,
mu mõtted kui põlema keedab.
Kõik tundub kui arulage,
nagu merevesi peaks olema mage.
Või päike ei peaks enam paistma,
kui oma siirust kusagil raiskan.
Ollakse vist tõesti palju võlgu,
et meie elu on juba täielik põrgu.
Ainult süngena vaid see päev koidab,
kus kurjus ja vihkamine teineteist toidab.
Kus kulgeb rumaluste piir,
ja paistab jälle päiksekiir?

Kõik jälle oli pilves,
nukrus mulle ilmnes.
Põlved võtab kui nõrgaks,
südame teeb kui õrnaks.
Ümbritseb mind haprus,
kadumas on vaprus.
Ning kui Ta mind kallistas,
lõhutud südame valmistas.
Langen iga kord maha,
kui vaatan tähtede taha.
Tahaksin öelda head aega,
oma õnne kiirt mulle laena.
Jah,tahan seda kaunist kiirt,
mis mind Temani viib.
See on kui närtsinud roos,
kui kunagi olime koos.
Palun ära mu peale sülga,
sest kunagi mind hülgad...

Kuidas öelda vaikselt,
et sain su päikselt?
Kohtusime suvisel pööripäeval,
kus päev ja öö kokku läevad.
Seal see kõik meil algas,
mida keegi teineteisest arvas.
Ning see kõik samuti sai läbi,
kui keegi valusaimat viga nägi.
Lõpp leidis aset talvisel pööripäeval,
kus päev ja öö jällegi kokku läevad.
Mõlemal korral võitsid päev ja öö,
ikka see valus tunne hinge lööb.
Oli see kõik saatus või juhus,
et tuul kõik minema puhus.
See ongi see lummav kõiksus,
millega kaasneb ükskõiksus.

Linkin Park – “New Divide”

Kappasid uhked hobused,
õrnal maal... rohusel.
Tallasid ilusad rohukõrred,
kaarnad krääksusid õrrel.
Õrna puhast maad väristati,
armutult lõhki käristati.
Minema kõik puhub tuul,
kisti välja viimane juur.

Äkki miski uuesti idaneb,
mõtlen - mida iganes.
Vaevalt tuul oma puhumise lõpetab,
või valu kellelegi midagi õpetab.
Jääb vist ainuke teadmine,
lollus on meil peamine.
Ja ilusat värvi on see ollus,
meie uhke ja paistev lollus.

Lõhnab kui lavendel,
aega mõõdab kalender.
Äkitselt peatub pendel,
laulab Urmas Alender.

Teeskluse rüü pealt heidan,
oma lõppematut valu peidan.
Istun vaid õhtu eel aknal,
pisaraid taevast langema hakkab.

Kokku voolanud läbipaistev järv,
ning tume on taeva värv.
Kui vihm oma impeeriumi rajab,
siis kellelgi kaasa nutta vaja.

Päike veel kuskil lõkendab,
armastust ja hinge rakendab.
See tundub kui armutu raju,
kui sügavustesse vajun.

Süütan nukra küünla,
hakkan su nime hüüdma.
Ma vaatan igas suunas,
oma mõtete kuumas.
Lennuta mind üles,
õnn pole mu süles.
Ole mu vastu õelalt jahe,
saada mu poole külm rahe.
Õhus visklen ja keerutan,
pisaratega sind meenutan.
Kas on see kõik jälestus,
või ilus süüdimatu mälestus?
Mind kunagi rõõmsaks muuda,
sest ma ise...enam ei suuda.
Vaatan vaid tumedaid pilvi,
ja kuivatan oma silmi.

Tunnistad,et suur su silmaring,
tegelikult kibe on su hing.
Näha ei saa enam su silmi,
oled jõuetu,ning ei haara pilvi.
Meenub mulle vaid soe rannaliiv,
päikest tundes oli sulle ilus viiv.
Enam sa ei pista mind õelalt nahka,
kui tahad või suudad,mu mõtteid lahka.
Ja ärgu su süda mitte kunagi tardu,
sest tea,et kunagi ma armastusse armun.
Mu ellu end pressida pole mõtet,
tean iga su vihkamise võtet.
Sammu ikka uljalt püstipäi,
ning ära mu peas enam käi.
Ning ma üldse tingimata ei kahetse,
kui enda arvates mind haletsed.
Mulle meeldib vaid vaade,mis nii ere,
ja see ilus vaade küündib üle tormise mere.

Päike on horisondil üsna vara,
vahet pole kui vajud maha.
Võtame tulevikus naisteks modellid,
peas vaid ilusad riigid,kus bordellid.
Rüüpame kõike,mis segi ajab pea,
küll tulevikus andestatakse tehtud vead.
Unustame kõik plaanid ja eesmärgid,
unustame kõik ilusa elu värvid.
Kardame vaid iseenda suurt kõrgust,
ja oleme uhked,et oleme põrgust.
Ei tasugi mõelda homse peale,
lükkame hoogu suuremale veale.
Vaid naerma ajab kui suust tuleb vahtu,
ja lõppude lõpuks me kõik lähme lahku.
Pole oluline ju kui pikad on lained,
kas oleme targad või imekombel kained.
Ikka on elu ja suhted täielik pidu,
ära elu eest palun minema lidu.
Korraga uhkelt elada iga päev,
küll näed,et kurbus mööda läeb.
Ning me ei seisa seal majade vilus,
vaid päikselisel aasal,kus alati ilus.
Meid vaid kummitamas möödapääsmatu oht,
kas olete teie või meie,teineteisele tühi koht.

Tühjas saalis kajamas kaja,
muidu vaikne tolmunud maja.
Kardinad on katnud aknad,
esimene noot kõlama hakkab.
Mängimas vana koltunud klaver,
malbeid noote kannab paber.
Malbe muusika paitab mu kõrvu,
ei tunne enam mineviku hõngu.
See muusika nii ilus ja sügav,
väsinud klaver ikka mängida rügab.
Kardinad äkki akendelt langevad,
ja noodid kõvemini mänglevad.
Ja valgus siseneb kui hõbedane juga,
ning mina seisan saalis armununa.
Äkitselt ilus muusika lakkab,
põlivili langema kurvalt hakkan.
Kogu saal on pime ja kole,
mitte midagi siin enam pole.
Ning käes on juba jahe õhtu,
kurvastan ning poen põhku.
Pole vist tõesti midagi enam,
vaid vaikuses liikumatult leban.
Kuid kardinate vahel miski sädeleb,
nende vahelt välja paista kibeleb.
Need vaid kaks eredat kuukiirt,
ära võiksid nad mu viia siit.
Ainult kõhklematult mind vaatavad,
kas võidan endas oleva saatana.

See lugu on mulle juba väiksest peale meeldinud,sest see on nii ilus...

Illusioonist ma ärkan,
jälle väsinuna end märkan.
Kogu jalgealune on libe,
ja valu mu sees... üsna kibe.
Hoida kahe käega peast kinni,
peast,mis käib armutult ringi.
Olla mina ise või nagu kõik,
ikka olen vaid iseenda võit.
Seista kuskil tühjal kaldal,
kas ikka on tal midagi anda?
Või elu mind päikse randa triivib,
siiski mind see tunne armuta kriibib.
Kui miski on mu päikse kinni katnud,
siis mu pisarad on mu õnne matnud.
Kuigi,et päike enam mulle ei sära,
tean ikka,et teistele on ta näha.
Vaatamata mind ümbritsevale kärale,
oma ringlevasse pähe jõuan pärale.
Kadunud on kogu mu ajataju,
ainult kurbus sügavamale vajub.
Vaid sulle mu süda valusalt andub,
ja kogu see valu mu hinge randub.
Ainult suur valu hinge rõhub,
ja kõik mu unistused lõhub.
Aga missuguseid valikuid teha,
kui kange on juba kogu keha?
Valin ikka armastuse vist,
sest elu on suur risk..

Neil nii ilusad pehmed tiivad,
nagu ingleid neid lendu viivad.
Sünnivad koos koidu valgusega,
ilusa ja sooja päeva algusega.
Puudutavad kaunite lillede õisi,
lootust see maailma tõigi.
Neil nii palju kirevaid värve,
tänu neile maailm on terve.
Lendlevad vabalt kaunilt õhus,
vahest sinu ja minu kõhus.
Kahjuks on neil seda aega vähe,
ja aeg... aina kiiremini mööda läheb.
Meeldivad nende õrnad tundlad,
tunnen kuidas jää hoogsalt sulab.
Ning kui lahkub viimne päiksekiir,
pimedusse vajub kogu nurme viir.
Ja vaevu nad hämaras veel siblivad,
need ilusad õrnad libli... liblikad.

Keda ma küll kord väärin,
milleks oma hinge määrin?
Olen ma üldse õnne väärt,
kui jah,siis tee aga häält.
Vaid mu üle naerad laginal,
mu pisaraid langeb pladinal.
Milleks oled sa nii õel,
ja ununeda lased tõel?
Milleks mulle su õel naer,
seila mujale ja haara aer.
Ära enam mind tee nukraks,
nagu mu süda mind hukkaks.
Ma kõigest elan ja tean,
et mind kurbusesse vead.

Paistmatu au ja hiilgus,
suure mõistmatuse kiirgus.
Kellegi teesklus,viha ja häbi,
paratamatult näen sust läbi.
Milleks sa põhjuseta riidled,
kui vaid ise valus piinled?
Vaid oma tühje sõnu kulutad,
ja valule rõõmsalt käe ulatad.
Su suust sünnib vaid uus vale,
hiilgavalt paistab välja su pale.
Oma vihasse oled ainult tardunud,
ja oma ainsale mõttele andunud.
Võib-olla ma su jaoks ei eksisteeri,
siis saada kiri ja armutult pitseeri.
See ongi see hurmav käimise viis,
kus paistab mõtlematuse paradiis.

Ilusad ununenud sõnad,
nende kumedad kõlad.
Keegi neid enam hinga,
kulutatud mõistmatult kinga.
Rännatud unes ja igal pool,
olen nii kuradima noor.
Käia on veel nii kaua aega,
aastatele tuleb öelda head aega.
Kasutada ikka ununenud sõnu,
unustusest tunda vägevat mõnu.
Sõnadel siin maailmas suurim vägi,
voolata heast ja kurjusest läbi.
Suudavad tühjalt poetatult südant murda,
öelda midagi nii head või üdini kurba.
Ilusad sõnad ununenud meil vaid,
vaatame õnnelikke inimesi armuvaid.

Meenutan meie ilusaid aegu,
ja taipan,kus olen praegu.
Nii rõõmsaks kord muutusin,
kui sa mu südant puutusid.
Ja iga mu päev on hämar,
sest mu elu täielik räbal.
Kas sa üldsegi must hoolid,
või aind mu murtud süda voolid?
Nii tihkaksin sabinal nutta,
palun,Õnn, mu juurde rutta.
Tahaksin õnnest kinni haarata,
ei taha enam saada haavata.
Kuid sinna mu vaim ei küündi,
olen alati milleski süüdi.
Ma ei ole oluline ega pädev,
ainult mu armastamine on vägev.

Leban pehmel,õrnal murul,
miski mu südamesse surub.
On ainuke imeilus suveöö,
ja ööbik oma ilusat laulu lööb.
Ma vaatan ilusat taevast,
puhkan oma silmi suurest vaevast.
Ta on nii ilus ja kumav,
kõige rohkem ilu lubav.

Meeldivad hullupööra ta kuu ja tähed,
oma südames unistades ma sinna kord lähen.
Hakkan tiirlema ümber sooja päikese,
kõige armsama ja ilusama päikese.
Ja ma ei taha enam millestki teada,
mitte kunagi oma tulevikku ära neada.
Ainult tiirelda ümber selle valguse,
mu uue lootusrikka elu alguse.

Kuid keegi mind õrnalt paitab,
mu väsinud silmad avada aitab.
Ning siis tekib piinlik vaikus,
rõõm mu sees lausa kaikus.
Sa oled täpselt mu vaatevälja ees,
näen kõige armsamat sära su silmade sees.
Su silmades see ilus tähtede ja päikese sära,
mitte kunagi ei unune mul ära.

Nüüd tahan ma vaid sind... igavesti,
kõigis nende poetatud sõnade ridadeski.
Sa oled mu elu kõige suurem unistus,
vaid sulle mu süda tol suveööl alistus.
Ja pisarsilmi vaatasin seda kuma,
oma ainukest maailma mul armastada palun luba...

Mu sees on väike sosin,
vaid väike,mitte tosin.
Mõnikord ta lausa müristab,
heldima panna üritab.
Värisema ajab see mu põu,
sest igakord saab ta sama nõu.
Järgi oma sooja südame häält,
usalda ta tema kätte,kes on sind väärt.
Olgu valus kas või põhjatu hingesopp,
kord tuleb ka hinge pisaratel lõpp.
Ning siis uus või sama tunne sirgub,
aga hämarast valgusest lõpuks irdub.
Järgida oma sooja südame häält,
ja mõistus näitab,keda oled kord väärt.

"Ja kui naise õnn sisaldub selles, et teda armastatakse, jumaldatakse, et tal oleks sõber, kellele ta võiks usaldada oma soovid, tujud, mured, rõõmud; näidata end oma hinge paljasuses, oma kenade vigadega ja kaunite omadustega, ilma et tarvitseks karta reetmist; uskuge mind, selle anduva südame, alatiselt hõõguva, leiate vaid noores mehes, kes on täis illusioone, kes sureks teie ainsama märguande peale, kes ei tea veel midagi maailmast ega tahagi tast midagi teada, sest teie muutute talle kogu maailmaks." (Eugene de Rastignac) (Honore de Balzac, "Isa Goriot)

Kas oled küllalt inimene,
kui kallis on sulle ligimene?
Teeksid sa tema heaks kõike,
isegi oma hinge valusa lõike?
Peab olema enda eluks valmis,
ja hoida seda,mis on kõige kallim.
Sa oled osa teiste elust,
tuleb üle olla kurjuse melust.
Selleks on vaja suurt tahtmist ja julgust,
et kurjus sinu ligimeste ümber sulguks.
Meil kõigil on elus oma võitlus,
ning tuleb unustada kahtlev põiklus.
Pole oluline võit või kaotus,
paistma peab kord ilus taevalaotus.
Ligimesed annavad sulle selleks jõudu,
et su õige eesmärk ja headus võiks teha tõusu.
Olgu kogu maa või pisaratest märg,
igal tehtud teol on alati tagajärg.

Meenub mulle tohutu kaugus,
südame suur rahutu raugus.
Sa oled nii nii kaugel minust,
iga tuksega ma unistan sinust.
Üks väike lill on vaid mu ligi,
lilleaeda temast vist kunagi ei sigi.
Aga kaugelt vaevu sa paistad,
mu päevi värvidega kastad.
Palun kasta ka seda õit,
et lilleaed oleks tema võit.
Et see lilleke kunagi ei närbuks,
ja et süda iga tuksega ikka härduks.
Kuid sind sealt kaugelt ma ikka näen,
mus möllavad need kummalised väed.
Me ju usume seda,mida näeme,
et kunagi õiget teed läeme.
Aga kas me samuti teame,
et end võidetud lilleaeda me veame?
Hetkel me ei tea mis saab,
kas tärkab lill,või langeb haab.
Süda taob kiiresti nii punast verd,
näha ihkan õitsevate lillede merd.

Vahepeal on korraks nii hea,
ja hetke pärast lihtsalt kaotan pea.
Pisarad kipuvad iseenesest tulema,
õnn ja rõõm jällegi minema.
Miks kuulen ma alati seda,mis teeb valu,
tahan kuulda midagi head,muud ma ei palu.
Kus olen ma saatuslikult nõnda eksinud,
või kellegi arvelt nõnda lootusrikkalt keksinud.
Millega olen ma selle ära teeninud,
et kogu valu on mu hinge sööbinud.
Ma elaks nagu pea alaspidi,
kõik juhtub minuga otsekui vastupidi.
Tahaks kordki tunda tõelist armastust,
näha meelte ja tunnete maailma avarust.
Kes mind üldse sellega õnnistaks,
minu lootusetut armastamist tunnistaks?
Olen ma siis tõesti nõnda valesti elanud,
et armastus on mind tühjusesse kaasa vedanud.
Ja käin ikka mööda tühje radu,
sest elu on paratamatu valu...

Mis siis kui vaikselt langeda,
ja teisi segamata kõngeda?
Mis siis kui sügavalt magada,
kui tahta teiste heaolu tagada?
Mis siis kui enam ei pea ärkama,
kui ilus lumikelluke hakkab tärkama?
Mis siis kui polegi vaja ärgata,
ning teistele end näidata?
Kas maailm oleks palju parem,
parem...kui kunagi varem?
Kui mind järsku siin enam pole,
on see siis ilus või nõnda kole.
Tekib nii palju lolle küsimusi,
või hoopis ilmneb teadmiste avarusi.
Kus paikneb see kauge piir,
kui ei paista enam hele päiksekiir?
Aga mis oleks kui...
kui tuul laiali puhuks hundinui...

Mida toob tulevik,
inimene on kui pimesikk.
Et suuta imelisse tulevikku kiigata,
tuleb oma ankur vanast kohast hiivata.
Ning siis saab naiivselt ennustada tormi,
või hoopis maagiline õnn jõuab sinu korvi.
Ja kui rohkem seda viimast näha lootes,
kõige lollemaid unistusi tootes.
Selle asemel,et kõik läheks nii,
soovin ma juba praegu siin.
Oma põhjatus valusas südamesopis,
olen ma siiski inimene,või tema topis?
Kuid topis on kõike seda sodi täis,
mina vaid endale nii tühjana näin.
Nägin vaid ühe päeva oma tulevikku ette,
klõbistasin naiivselt oma kastanjette.
Tulevikku vaadates,ei teadnud ma,
et see kogu ilus nähtu...võib muutuda.

Viimasena alles jääb ausus,
see,mis süda kord lausus.
Kui tunned igas päevas tühjust,
ja taipad ikka uuesti,mis juhtus.
Siis ei möödu ainsatki vaikset hetke,
kus sa temast salaja ei mõtle.
Ja siis kui sa teda jälle näed,
südame ajavad värisema kummalised väed.
Ning sulle meenub iga teie vahetatud sõna,
selle pehme,armas või õudne kõla.
Ja ühel õhtul on ta sulle nii ligi,
pettumus ja kurbus on mõistuse ajanud segi.
Et mitte teiste nähes pisaraid valada,
hakkad sa kangust kurgust alla ajama.
Suurim idiootsus mida sai teha,
vaevata oma hinge ja keha.
Mu mõte lausa õnnetult libastus,
jäänud temast vaid sügav igatsus.

Mida on väärt vihkamine,
või kellegi hea õnnetu ihkamine.
Kas vihkamine teebki tõesti head,
kui vihkamiseks ütled viimsed read.
Olemas vaid mõlema teeseldud tühi pilk,
kui tekib saatuslik ebamugav lühike vilk.
Kas eksisteerib veel mõne lause võlg,
või on see kibeda elu normaalne kulg.
Kuskilt peab paistma kulminatsioon,
või on kogu toiming liiga noor.
Tundub,et ihkamine on palju parem,
vaid vihkamist kasutab see kõige arem.
Vihkamisel kulub palju tühje sõnu,
puhkeb vaid suuremaid sõdu.
Ihkamise eest räägib tegu,
suudlust küsiv armas nägu.

Tahan,tahan ja tahan,
pisaraid valan ja valan.
Omaette enda mõistuses halan,
valusalt elan kõike läbi omal nahal.
Tahan sind nii väga,
päriselt enda kõrval näha.
Tahan kohe nii palju,
mu hääl lausa valju.
Isegi karjumine ei aita,
miski mu kõrvu ei paita.
Meenutan,mida ütles su armas suu,
mida uskusin üle mitme kuu.
Tahtmine mulle saatuslikuks sai,
kaotasin rohkem,kui mul oli vaid...

Ühed elavad kunagi ei kao,
süda kunagi kildudeks ei tao.
Nad on alati hinges ja toeks,
nendeta kunagi muu ei loeks.
Neil on nii vahva nimetus,
mitte meeldimatu inetus.
Sõber,jah nii see kõlab,
kuigi mõni neist sind mõnab.
Sellega käib kaasas suur oskus,
valitud tõeliste sõprade rohkus.
Kes sind alati toetaks,
oma kiire aja sisse poetaks.
Kuulaks ja sind mõistaks,
kõige kaugemalt sinuni ikka sõidaks.
Pole vaid tühi silmapete,
ainult sooja hinge läte.
Keegi,kes on tõesti kallis,
igalpool,ka siin salmis.

Su ebareaalne suudlus,
valus olematu truudus.
Mida ma tunnen siiski,
liblikad lendu viibki.
Hea tunne haarab mu keha,
ma ei taha enam midagi teha.
Aina sa mind kallistad ja hoiad,
mu südant värinatega toidad.
Hoian sust kõvasti kinni,
juba pea käib haigelt ringi.
Aga siis silmad avan,
üksi nukralt voodis laman.
Ja järsku ühe hetkega on kõik kadunud,
kõik,mis ööga keegi mu silme ette ladunud.
On vaid väga pime varane koidik,
ärkas kõigest purunenud südamega heidik.
Koguaeg see unenägu mind piinab,
unistusest mind üles hiivab.

Ma ärkan koidikul vara,
ärkan et taluda sama jama.
Nii pime on veel kogu linn,
millesse siiralt uskusin.
Teed nii elutuna näivad,
vaid üksikud teedel käivad.
Need üksikud minuga ärganud vara,
ärganud et tallata sama rada.
Mitte kunagi nad ei unusta,
et vaikust nad ei purusta.
Vaid naudivad üksindust,
unustavad südame puudutust.
Saab üksi mälestada,
valusaid valesid jälestada.
Tõde ei ole muutlik,
ta pole selleks suutlik.
Tõde kindlasti alati on siin,
kuigi tema nägudest kokku saab üks piin.
Vale paitab alati kuulajate kõrvu,
ilusat valet keegi ei tõrju.
Vale saab omaks,tõde valuks,
ilu ikkagi kõrvad vaid paluks.

Iga kord härdalt ma sind palun,
sult õilist andestust anun.
Oled mulle tohutult kallis,
mu päike,päevas hallis.
Olen öelnud sulle halba,
seda teadmist on raske kanda.
Anna mulle palun andeks,
hoolivuse võtan vandeks.
Ma ei taha sust loobuda,
ikka aina rohkem joobuda.
Palun andesta ja näeme,
kas sõpradeks edasi jääme.
Olen mõistnud et tegin vea,
sulle ka need pihtimuse read.

Kui mulle ütlesid õhtu eel,
et andestada ei saa sa veel.
Siis südame mul see raskeks teeb,
kui süütunne hinges keeb.
Ja ma tean et sulgi pole kerge,
pea vajub mõtete merre.
Andesta mulle mu vead,
väärid vaid kedagi head.

Kui mind enam ei ole

Mul meeldib jälgida kuidas päike loojub,
loojunud päiksest ilus öö koorub.
Vaatan ilusat musta laotust,
tunnen sügavat valu ja kaotust.
Vaatlen ta ilusaid kuud ja tähti,
mida juba ammu mujalt nähti.
Kas räägivad nad omavahel sosinal,
on neil suuri vastuseid tosinaid?
Kahju et nad on nii väiksed,
säravad väiksed päiksed.
Ja on nad nii kuradi kaugel minust,
ei saa ma üle nende vaatamise himust.
Tahaks nende poole karjuda,
ja siis jällegi neisse armuda.
Tänu neile säilitab öö oma ilu,
öö ei näita oma vigu.

Üks vana koltunud mees kõnnib tänavail,
kõnnib seal juba kaua aegu hämaraid.
Taskus kaasas vana teravate otstega peegel,
peeglike näitab ära,mis on elureegel.
Peegel näitab otse tema hinge,
vahest tundub nagu elu teeks ringe.
Peegel on nii terav,et lõikab sisse,
või teeb hinge lausa tugeva piste.
Sageli peab see mees peeglit vaatama,
tihti peale võitma endas oleva saatana.
Nagu peegelpilt sopasest hägusest veest,
kunagi ei näita ta selgelt vastu vaatavat meest.
Kunagi ei näita ta välimust,
ei iludust,ei koletist.
Vaid annab teada kes ta tegelikult on,
kas südamlik prints,või kõrvetav kärnkonn.

Ma jooksen jääl paljajalu,
ma ei tunne enam külma ega valu.
Ma jooksen sinna,kus jää sulab,
jooksen ja jooksen,kuni vesi vulab.
Vajun täiesti vee põhja,
nii et ma ei tunne enam vana lõhna.
Olen natuke aega seal sügaval,
istun täiesti vaikselt kügaral.
Ja siis järsku tuleb mulle meelde,
et keegi hammustas mul keelde.
Aga pinnalt ulatab keegi mulle põhja käe,
seda ma nii selgelt seal pimedas näen.
Ja see käsi on nii soe,
et selle kätte ma poen.
Ning olengi jälle pinnal,
rõõmus täiel rinnal.
Koos temaga triivin kaldasse,
värskesse armastuse sambasse.
Ikka hoian ma ta käest kinni,
pühin õnnelikult märgi silmi.

Millal tärkavad kellukesed,
imearmsad,tillukesed?
Tahan tunda nende hõngu,
jääksin neile südamest võlgu.
Kannaksin seda võlga igavesti,
oma südamega haledasti.
Aga vaid nemad teeks mulle head,
andestaks mulle mu rängad vead.
Pühiksid kuivaks mu märjad silmad,
kas või siis,kui nutused oleksid ilmad.
Kuigi nii hea on nutta kui sajab,
siis keegi ei tea et hing rahu vajab.
Kõrgelt tasa langevad pisarad,
maha,maha plärtsatavad ilusad.
Uhtugu laili nad kurbuse,
südamed kõik nüüd murduge.