Mul meeldib jälgida kuidas päike loojub,
loojunud päiksest ilus öö koorub.
Vaatan ilusat musta laotust,
tunnen sügavat valu ja kaotust.
Vaatlen ta ilusaid kuud ja tähti,
mida juba ammu mujalt nähti.
Kas räägivad nad omavahel sosinal,
on neil suuri vastuseid tosinaid?
Kahju et nad on nii väiksed,
säravad väiksed päiksed.
Ja on nad nii kuradi kaugel minust,
ei saa ma üle nende vaatamise himust.
Tahaks nende poole karjuda,
ja siis jällegi neisse armuda.
Tänu neile säilitab öö oma ilu,
öö ei näita oma vigu.