Su ebareaalne suudlus,
valus olematu truudus.
Mida ma tunnen siiski,
liblikad lendu viibki.
Hea tunne haarab mu keha,
ma ei taha enam midagi teha.
Aina sa mind kallistad ja hoiad,
mu südant värinatega toidad.
Hoian sust kõvasti kinni,
juba pea käib haigelt ringi.
Aga siis silmad avan,
üksi nukralt voodis laman.
Ja järsku ühe hetkega on kõik kadunud,
kõik,mis ööga keegi mu silme ette ladunud.
On vaid väga pime varane koidik,
ärkas kõigest purunenud südamega heidik.
Koguaeg see unenägu mind piinab,
unistusest mind üles hiivab.