Millal tärkavad kellukesed,
imearmsad,tillukesed?
Tahan tunda nende hõngu,
jääksin neile südamest võlgu.
Kannaksin seda võlga igavesti,
oma südamega haledasti.
Aga vaid nemad teeks mulle head,
andestaks mulle mu rängad vead.
Pühiksid kuivaks mu märjad silmad,
kas või siis,kui nutused oleksid ilmad.
Kuigi nii hea on nutta kui sajab,
siis keegi ei tea et hing rahu vajab.
Kõrgelt tasa langevad pisarad,
maha,maha plärtsatavad ilusad.
Uhtugu laili nad kurbuse,
südamed kõik nüüd murduge.