Ma jooksen jääl paljajalu,
ma ei tunne enam külma ega valu.
Ma jooksen sinna,kus jää sulab,
jooksen ja jooksen,kuni vesi vulab.
Vajun täiesti vee põhja,
nii et ma ei tunne enam vana lõhna.
Olen natuke aega seal sügaval,
istun täiesti vaikselt kügaral.
Ja siis järsku tuleb mulle meelde,
et keegi hammustas mul keelde.
Aga pinnalt ulatab keegi mulle põhja käe,
seda ma nii selgelt seal pimedas näen.
Ja see käsi on nii soe,
et selle kätte ma poen.
Ning olengi jälle pinnal,
rõõmus täiel rinnal.
Koos temaga triivin kaldasse,
värskesse armastuse sambasse.
Ikka hoian ma ta käest kinni,
pühin õnnelikult märgi silmi.