Armastan teda ülekõige,
armastus... sellel on imeline võime.
Ta paneb mu südame kiirelt tuksuma,
armastatu nime peas pidevalt kutsuma.
Armastan teda nii väga,
armastan teda homme ja täna.
Mu süda lõhkeks kui ta kaoks,
enam kunagi ta nii kiirelt ei taoks.
Iga päev ma teen temaga juttu,
õhtuti vajun koos temaga tuttu.
Aga kardan talle ilmsi öelda,
vaid salaja julgen temast mõelda.
Öelda et armastan teda,
tekib küsimus keda.
Aga vaid mina tean,
edasi elama raskelt pean.

Seisan lageda taeva all vihma käes...

klaver

Ma kardan kõrgust,
veel rohkem su sooja õrnust.
Poetad mulle ilusaid sõnu,
mu hellalt ära võlud.
Hoia mind soojalt oma kaisus,
see ilus aeg pole raisus.
Kui oled mu ligi,
enda vastu mind õrnalt tiri.
Siis tunnen end nii hästi,
suudlen sind suuga risti-rästi.
Ning uinun su embuses,
meie kahe igaveses lembuses.
Kohtume nii unes kui ilmsi,
me ei vaataks nagu korduvat filmi.
Alati on midagi uut,
alati poetan uue ilusa sõna suult.

Autod uisutavad vaevu,
taevas näitab raevu.
Sädeleb magusalt lumehelbeke,
nii armas malbeke.
Helbeid täis on nina ja suu,
püha püss... on novembri kuu.
Silm midagi enam ei seleta,
armas hääl ütleb:"Ära valeta."
Nüüd saab tuul neid helbeid puhuda,
kuhu ma hommikul kaon ujuma.

Esimene lumi

Nüüd saabus maha esimene lumi,
võiks pikem olla mu uni.
Ainult magaks ja magaks,
mõelda enam kunagi ei vajaks.
Lund võiks tulla aina rohkem,
mida rohkem,seda uhkem.
Ja mina oleks vaid kinnisilmi,
näeks vabalt jooksvaid hirvi.

Pean ikka ise oma luuletusi kirjutama,sest keegi minu eest neid kirja panna ei viitsi.

Söön seda suppi,
mis mu mõtted ajas uppi.
Tuul vaid vaikselt puhub,
väikseid laineid kaldasse uhub.
Külm haarab mu keha,
pole enam midagi teha.
Saabun sinna külma randa,
kus ma ei taha oma mõtteid kellelegi anda.
Kuulan oma vaikset tuult,
kõike mida ta paotab suult.
Siis hakkab jälle kergem,
ja kõik on selgem.

Jõin tühjaks täna kõik klaasid,
ära lõhkusin kõik vaasid.
Õitsesid neis värsked roosid,
miks nad ei täitnud kõik mu soovid.
Olen siiski liiga rumal,
ei tule mõttessegi siin sõna jumal.
Unustan oma mured pudeli sügavusse,
oma hinge tumedusse.
Kus küll kord paistab valgus,
see armastuse ilus algus.

Väljas ikka sajab,
vihm oma impeeriumi rajab.
Kõik kestvalt ikka kurb,
ei kasva isegi kevadet kuulutav urb.
Ikka veel on jahe,
alla tuleb suruda oma tahe.
Päike võiks soojalt paista,
aga on võimatu teda pilve tagant haista.
Päev on ikka veel pime,
ei muudaks seda ka erakordne ime.

Ununenud on paljud mõtted,
alatud sõnad ja võtted.
Käed on külmad,
veel rõskemad on ilmad.
Aga süda on soe,
ei ta su eest peitu poe.
Enda ümber seda külma tajun,
aina sügavamale vajun.
Võta mind enda juurde sooja,
tee nii et päike ei läheks kunagi looja.

Eesti on hukas.

no tõesti :D

või nii