Söön seda suppi,
mis mu mõtted ajas uppi.
Tuul vaid vaikselt puhub,
väikseid laineid kaldasse uhub.
Külm haarab mu keha,
pole enam midagi teha.
Saabun sinna külma randa,
kus ma ei taha oma mõtteid kellelegi anda.
Kuulan oma vaikset tuult,
kõike mida ta paotab suult.
Siis hakkab jälle kergem,
ja kõik on selgem.