Ühed elavad kunagi ei kao,
süda kunagi kildudeks ei tao.
Nad on alati hinges ja toeks,
nendeta kunagi muu ei loeks.
Neil on nii vahva nimetus,
mitte meeldimatu inetus.
Sõber,jah nii see kõlab,
kuigi mõni neist sind mõnab.
Sellega käib kaasas suur oskus,
valitud tõeliste sõprade rohkus.
Kes sind alati toetaks,
oma kiire aja sisse poetaks.
Kuulaks ja sind mõistaks,
kõige kaugemalt sinuni ikka sõidaks.
Pole vaid tühi silmapete,
ainult sooja hinge läte.
Keegi,kes on tõesti kallis,
igalpool,ka siin salmis.

Su ebareaalne suudlus,
valus olematu truudus.
Mida ma tunnen siiski,
liblikad lendu viibki.
Hea tunne haarab mu keha,
ma ei taha enam midagi teha.
Aina sa mind kallistad ja hoiad,
mu südant värinatega toidad.
Hoian sust kõvasti kinni,
juba pea käib haigelt ringi.
Aga siis silmad avan,
üksi nukralt voodis laman.
Ja järsku ühe hetkega on kõik kadunud,
kõik,mis ööga keegi mu silme ette ladunud.
On vaid väga pime varane koidik,
ärkas kõigest purunenud südamega heidik.
Koguaeg see unenägu mind piinab,
unistusest mind üles hiivab.

Ma ärkan koidikul vara,
ärkan et taluda sama jama.
Nii pime on veel kogu linn,
millesse siiralt uskusin.
Teed nii elutuna näivad,
vaid üksikud teedel käivad.
Need üksikud minuga ärganud vara,
ärganud et tallata sama rada.
Mitte kunagi nad ei unusta,
et vaikust nad ei purusta.
Vaid naudivad üksindust,
unustavad südame puudutust.
Saab üksi mälestada,
valusaid valesid jälestada.
Tõde ei ole muutlik,
ta pole selleks suutlik.
Tõde kindlasti alati on siin,
kuigi tema nägudest kokku saab üks piin.
Vale paitab alati kuulajate kõrvu,
ilusat valet keegi ei tõrju.
Vale saab omaks,tõde valuks,
ilu ikkagi kõrvad vaid paluks.

Iga kord härdalt ma sind palun,
sult õilist andestust anun.
Oled mulle tohutult kallis,
mu päike,päevas hallis.
Olen öelnud sulle halba,
seda teadmist on raske kanda.
Anna mulle palun andeks,
hoolivuse võtan vandeks.
Ma ei taha sust loobuda,
ikka aina rohkem joobuda.
Palun andesta ja näeme,
kas sõpradeks edasi jääme.
Olen mõistnud et tegin vea,
sulle ka need pihtimuse read.

Kui mulle ütlesid õhtu eel,
et andestada ei saa sa veel.
Siis südame mul see raskeks teeb,
kui süütunne hinges keeb.
Ja ma tean et sulgi pole kerge,
pea vajub mõtete merre.
Andesta mulle mu vead,
väärid vaid kedagi head.

Kui mind enam ei ole

Mul meeldib jälgida kuidas päike loojub,
loojunud päiksest ilus öö koorub.
Vaatan ilusat musta laotust,
tunnen sügavat valu ja kaotust.
Vaatlen ta ilusaid kuud ja tähti,
mida juba ammu mujalt nähti.
Kas räägivad nad omavahel sosinal,
on neil suuri vastuseid tosinaid?
Kahju et nad on nii väiksed,
säravad väiksed päiksed.
Ja on nad nii kuradi kaugel minust,
ei saa ma üle nende vaatamise himust.
Tahaks nende poole karjuda,
ja siis jällegi neisse armuda.
Tänu neile säilitab öö oma ilu,
öö ei näita oma vigu.

Üks vana koltunud mees kõnnib tänavail,
kõnnib seal juba kaua aegu hämaraid.
Taskus kaasas vana teravate otstega peegel,
peeglike näitab ära,mis on elureegel.
Peegel näitab otse tema hinge,
vahest tundub nagu elu teeks ringe.
Peegel on nii terav,et lõikab sisse,
või teeb hinge lausa tugeva piste.
Sageli peab see mees peeglit vaatama,
tihti peale võitma endas oleva saatana.
Nagu peegelpilt sopasest hägusest veest,
kunagi ei näita ta selgelt vastu vaatavat meest.
Kunagi ei näita ta välimust,
ei iludust,ei koletist.
Vaid annab teada kes ta tegelikult on,
kas südamlik prints,või kõrvetav kärnkonn.

Ma jooksen jääl paljajalu,
ma ei tunne enam külma ega valu.
Ma jooksen sinna,kus jää sulab,
jooksen ja jooksen,kuni vesi vulab.
Vajun täiesti vee põhja,
nii et ma ei tunne enam vana lõhna.
Olen natuke aega seal sügaval,
istun täiesti vaikselt kügaral.
Ja siis järsku tuleb mulle meelde,
et keegi hammustas mul keelde.
Aga pinnalt ulatab keegi mulle põhja käe,
seda ma nii selgelt seal pimedas näen.
Ja see käsi on nii soe,
et selle kätte ma poen.
Ning olengi jälle pinnal,
rõõmus täiel rinnal.
Koos temaga triivin kaldasse,
värskesse armastuse sambasse.
Ikka hoian ma ta käest kinni,
pühin õnnelikult märgi silmi.

Millal tärkavad kellukesed,
imearmsad,tillukesed?
Tahan tunda nende hõngu,
jääksin neile südamest võlgu.
Kannaksin seda võlga igavesti,
oma südamega haledasti.
Aga vaid nemad teeks mulle head,
andestaks mulle mu rängad vead.
Pühiksid kuivaks mu märjad silmad,
kas või siis,kui nutused oleksid ilmad.
Kuigi nii hea on nutta kui sajab,
siis keegi ei tea et hing rahu vajab.
Kõrgelt tasa langevad pisarad,
maha,maha plärtsatavad ilusad.
Uhtugu laili nad kurbuse,
südamed kõik nüüd murduge.