Üks vana koltunud mees kõnnib tänavail,
kõnnib seal juba kaua aegu hämaraid.
Taskus kaasas vana teravate otstega peegel,
peeglike näitab ära,mis on elureegel.
Peegel näitab otse tema hinge,
vahest tundub nagu elu teeks ringe.
Peegel on nii terav,et lõikab sisse,
või teeb hinge lausa tugeva piste.
Sageli peab see mees peeglit vaatama,
tihti peale võitma endas oleva saatana.
Nagu peegelpilt sopasest hägusest veest,
kunagi ei näita ta selgelt vastu vaatavat meest.
Kunagi ei näita ta välimust,
ei iludust,ei koletist.
Vaid annab teada kes ta tegelikult on,
kas südamlik prints,või kõrvetav kärnkonn.