Ma ärkan koidikul vara,
ärkan et taluda sama jama.
Nii pime on veel kogu linn,
millesse siiralt uskusin.
Teed nii elutuna näivad,
vaid üksikud teedel käivad.
Need üksikud minuga ärganud vara,
ärganud et tallata sama rada.
Mitte kunagi nad ei unusta,
et vaikust nad ei purusta.
Vaid naudivad üksindust,
unustavad südame puudutust.
Saab üksi mälestada,
valusaid valesid jälestada.
Tõde ei ole muutlik,
ta pole selleks suutlik.
Tõde kindlasti alati on siin,
kuigi tema nägudest kokku saab üks piin.
Vale paitab alati kuulajate kõrvu,
ilusat valet keegi ei tõrju.
Vale saab omaks,tõde valuks,
ilu ikkagi kõrvad vaid paluks.