Tühjas saalis kajamas kaja,
muidu vaikne tolmunud maja.
Kardinad on katnud aknad,
esimene noot kõlama hakkab.
Mängimas vana koltunud klaver,
malbeid noote kannab paber.
Malbe muusika paitab mu kõrvu,
ei tunne enam mineviku hõngu.
See muusika nii ilus ja sügav,
väsinud klaver ikka mängida rügab.
Kardinad äkki akendelt langevad,
ja noodid kõvemini mänglevad.
Ja valgus siseneb kui hõbedane juga,
ning mina seisan saalis armununa.
Äkitselt ilus muusika lakkab,
põlivili langema kurvalt hakkan.
Kogu saal on pime ja kole,
mitte midagi siin enam pole.
Ning käes on juba jahe õhtu,
kurvastan ning poen põhku.
Pole vist tõesti midagi enam,
vaid vaikuses liikumatult leban.
Kuid kardinate vahel miski sädeleb,
nende vahelt välja paista kibeleb.
Need vaid kaks eredat kuukiirt,
ära võiksid nad mu viia siit.
Ainult kõhklematult mind vaatavad,
kas võidan endas oleva saatana.