Neil nii ilusad pehmed tiivad,
nagu ingleid neid lendu viivad.
Sünnivad koos koidu valgusega,
ilusa ja sooja päeva algusega.
Puudutavad kaunite lillede õisi,
lootust see maailma tõigi.
Neil nii palju kirevaid värve,
tänu neile maailm on terve.
Lendlevad vabalt kaunilt õhus,
vahest sinu ja minu kõhus.
Kahjuks on neil seda aega vähe,
ja aeg... aina kiiremini mööda läheb.
Meeldivad nende õrnad tundlad,
tunnen kuidas jää hoogsalt sulab.
Ning kui lahkub viimne päiksekiir,
pimedusse vajub kogu nurme viir.
Ja vaevu nad hämaras veel siblivad,
need ilusad õrnad libli... liblikad.