Illusioonist ma ärkan,
jälle väsinuna end märkan.
Kogu jalgealune on libe,
ja valu mu sees... üsna kibe.
Hoida kahe käega peast kinni,
peast,mis käib armutult ringi.
Olla mina ise või nagu kõik,
ikka olen vaid iseenda võit.
Seista kuskil tühjal kaldal,
kas ikka on tal midagi anda?
Või elu mind päikse randa triivib,
siiski mind see tunne armuta kriibib.
Kui miski on mu päikse kinni katnud,
siis mu pisarad on mu õnne matnud.
Kuigi,et päike enam mulle ei sära,
tean ikka,et teistele on ta näha.
Vaatamata mind ümbritsevale kärale,
oma ringlevasse pähe jõuan pärale.
Kadunud on kogu mu ajataju,
ainult kurbus sügavamale vajub.
Vaid sulle mu süda valusalt andub,
ja kogu see valu mu hinge randub.
Ainult suur valu hinge rõhub,
ja kõik mu unistused lõhub.
Aga missuguseid valikuid teha,
kui kange on juba kogu keha?
Valin ikka armastuse vist,
sest elu on suur risk..