Paistmatu au ja hiilgus,
suure mõistmatuse kiirgus.
Kellegi teesklus,viha ja häbi,
paratamatult näen sust läbi.
Milleks sa põhjuseta riidled,
kui vaid ise valus piinled?
Vaid oma tühje sõnu kulutad,
ja valule rõõmsalt käe ulatad.
Su suust sünnib vaid uus vale,
hiilgavalt paistab välja su pale.
Oma vihasse oled ainult tardunud,
ja oma ainsale mõttele andunud.
Võib-olla ma su jaoks ei eksisteeri,
siis saada kiri ja armutult pitseeri.
See ongi see hurmav käimise viis,
kus paistab mõtlematuse paradiis.
Monday, April 20, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment