Thursday, May 21, 2009

Lõhnab kui lavendel,
aega mõõdab kalender.
Äkitselt peatub pendel,
laulab Urmas Alender.

Teeskluse rüü pealt heidan,
oma lõppematut valu peidan.
Istun vaid õhtu eel aknal,
pisaraid taevast langema hakkab.

Kokku voolanud läbipaistev järv,
ning tume on taeva värv.
Kui vihm oma impeeriumi rajab,
siis kellelgi kaasa nutta vaja.

Päike veel kuskil lõkendab,
armastust ja hinge rakendab.
See tundub kui armutu raju,
kui sügavustesse vajun.

No comments: