Meenub mulle tohutu kaugus,
südame suur rahutu raugus.
Sa oled nii nii kaugel minust,
iga tuksega ma unistan sinust.
Üks väike lill on vaid mu ligi,
lilleaeda temast vist kunagi ei sigi.
Aga kaugelt vaevu sa paistad,
mu päevi värvidega kastad.
Palun kasta ka seda õit,
et lilleaed oleks tema võit.
Et see lilleke kunagi ei närbuks,
ja et süda iga tuksega ikka härduks.
Kuid sind sealt kaugelt ma ikka näen,
mus möllavad need kummalised väed.
Me ju usume seda,mida näeme,
et kunagi õiget teed läeme.
Aga kas me samuti teame,
et end võidetud lilleaeda me veame?
Hetkel me ei tea mis saab,
kas tärkab lill,või langeb haab.
Süda taob kiiresti nii punast verd,
näha ihkan õitsevate lillede merd.