Mis siis kui vaikselt langeda,
ja teisi segamata kõngeda?
Mis siis kui sügavalt magada,
kui tahta teiste heaolu tagada?
Mis siis kui enam ei pea ärkama,
kui ilus lumikelluke hakkab tärkama?
Mis siis kui polegi vaja ärgata,
ning teistele end näidata?
Kas maailm oleks palju parem,
parem...kui kunagi varem?
Kui mind järsku siin enam pole,
on see siis ilus või nõnda kole.
Tekib nii palju lolle küsimusi,
või hoopis ilmneb teadmiste avarusi.
Kus paikneb see kauge piir,
kui ei paista enam hele päiksekiir?
Aga mis oleks kui...
kui tuul laiali puhuks hundinui...