Leban pehmel,õrnal murul,
miski mu südamesse surub.
On ainuke imeilus suveöö,
ja ööbik oma ilusat laulu lööb.
Ma vaatan ilusat taevast,
puhkan oma silmi suurest vaevast.
Ta on nii ilus ja kumav,
kõige rohkem ilu lubav.

Meeldivad hullupööra ta kuu ja tähed,
oma südames unistades ma sinna kord lähen.
Hakkan tiirlema ümber sooja päikese,
kõige armsama ja ilusama päikese.
Ja ma ei taha enam millestki teada,
mitte kunagi oma tulevikku ära neada.
Ainult tiirelda ümber selle valguse,
mu uue lootusrikka elu alguse.

Kuid keegi mind õrnalt paitab,
mu väsinud silmad avada aitab.
Ning siis tekib piinlik vaikus,
rõõm mu sees lausa kaikus.
Sa oled täpselt mu vaatevälja ees,
näen kõige armsamat sära su silmade sees.
Su silmades see ilus tähtede ja päikese sära,
mitte kunagi ei unune mul ära.

Nüüd tahan ma vaid sind... igavesti,
kõigis nende poetatud sõnade ridadeski.
Sa oled mu elu kõige suurem unistus,
vaid sulle mu süda tol suveööl alistus.
Ja pisarsilmi vaatasin seda kuma,
oma ainukest maailma mul armastada palun luba...