Vahepeal on korraks nii hea,
ja hetke pärast lihtsalt kaotan pea.
Pisarad kipuvad iseenesest tulema,
õnn ja rõõm jällegi minema.
Miks kuulen ma alati seda,mis teeb valu,
tahan kuulda midagi head,muud ma ei palu.
Kus olen ma saatuslikult nõnda eksinud,
või kellegi arvelt nõnda lootusrikkalt keksinud.
Millega olen ma selle ära teeninud,
et kogu valu on mu hinge sööbinud.
Ma elaks nagu pea alaspidi,
kõik juhtub minuga otsekui vastupidi.
Tahaks kordki tunda tõelist armastust,
näha meelte ja tunnete maailma avarust.
Kes mind üldse sellega õnnistaks,
minu lootusetut armastamist tunnistaks?
Olen ma siis tõesti nõnda valesti elanud,
et armastus on mind tühjusesse kaasa vedanud.
Ja käin ikka mööda tühje radu,
sest elu on paratamatu valu...