Esimesed kahurid ja pommid,
peavalu täis hommik.
Oli vist Esimene maailmasõda,
suurel segadusel imelik kõla.
Paljud ilusad noored-hukknud,
südamed kildudeks kukkunud.
Ei paranda viin ega aeg,
pinnale ei tõuse Estonia laev.
Ajalugu ju ei kordu,
murtud süda uuesti ei murdu.
Kogu mehhanism harjunud tormama,
kellegi õelust paneb korvama.
Kõlab veel üks mürsk ja pauk,
kellegi hinge sööbinud auk.
Ei täida seda rõõm ega arm,
inimesi õnnelikke,väike arv.
Mis minagi lobisen enam,
armastust täis elu,kõige kenam.