Mõtlesid,arvasid,aga ei teadnud,
ta teisiti oma tuleviku oli seadnud.
Pidasid end targimaks ta vigade tõttu,
saatuski nägi kord lille õitsengu lõppu.
Elama teisiti nüüd oled harjunud,
oma eesmärkidesse õnnelikult varjunud.
Sa ei mõtle enam temast,sa ei mõtlegi,
et tema uudishimu sinust ei lõppegi.
Talle keskendumata säilitad külma närvi,
isegi kui teda kohtad,süda ei muuda värvi.
Mõtled,kas on tal sulle midagi pakkuda,
ja tahad ta enda küljest lahti kakkuda.
Metsikult oled treeninud ja pidevalt väsinud,
kuid oled selle peatüki elus läbinud.
Tahaksid kordki süngest jamast puhata,
aga näed,õnnelikult elada ei lubata.
Mida kuradit ta sust veel ikka tahab,
kui kogu valu tundsid vaid enda nahal?

Kalkidele Palkidele