Astun välja enda varjust,
ma ei vaja almust.
Astun julguse poole,
täidan rohkem soove.
Toon teistele rõõmu,
ka ise rüüpan sõõmu.
Varsti olengi seal,
seal kus olema pean.
Triivin kiirel hoovusel,
külmal lõuna poolusel.
Istun oma jää kamakal,
pilk peatub vanal majakal.
Vilkumatu ta juba ammu,
aga ikka on temas rammu.
Näidata kuldset tuld,
kuni nahka pistab ta muld.