Need silmad mis mu võlusid,
mu südame ära sõnusid.
Need silmad mulle meeldisid,
mu südame ära teenisid.
Need silmad olid mulle kallid,
ilma nendeta kurbus valmib.
Need silmad,ilma ei saa elada,
miks üldse neid mäletan ma.
Need igat värvi silmad,
millest nüüd olen ilma.

Mõtlesid,arvasid,aga ei teadnud,
ta teisiti oma tuleviku oli seadnud.
Pidasid end targimaks ta vigade tõttu,
saatuski nägi kord lille õitsengu lõppu.
Elama teisiti nüüd oled harjunud,
oma eesmärkidesse õnnelikult varjunud.
Sa ei mõtle enam temast,sa ei mõtlegi,
et tema uudishimu sinust ei lõppegi.
Talle keskendumata säilitad külma närvi,
isegi kui teda kohtad,süda ei muuda värvi.
Mõtled,kas on tal sulle midagi pakkuda,
ja tahad ta enda küljest lahti kakkuda.
Metsikult oled treeninud ja pidevalt väsinud,
kuid oled selle peatüki elus läbinud.
Tahaksid kordki süngest jamast puhata,
aga näed,õnnelikult elada ei lubata.
Mida kuradit ta sust veel ikka tahab,
kui kogu valu tundsid vaid enda nahal?

Kalkidele Palkidele

Päike on nii hele,
vaata kuis särab,
ütlen talle tere,
valla soojuse värav.

Taevas nii sinine,
vaid üksikud piisad,
enda peale tirime,
ja saamegi tiivad.

Me oleme jälle koos,
meist liblikad sünnivad,
lennata on neil soov,
kes ikka veel kõnnivad.

Ma ei jõua enam.
Ma enam ei taha.
Ma olen kõige kenam.
Mul on palju raha.

Ma olen sust parem.
Ma suudan rohkem.
Ma sündisin sust varem,
olen sinust uhkem.

Mul meeldib uluda,
see pole üldse raske,
tühjast tüli puhuda,
enda ajust lahti laske!

Arutleja nr1:
"Kus head mõtted tekkisid,
kus on nende sünnikodu?"
"Kelle mõistused lekkisid,
et neile öelda:Jobu!?"

Arutleja nr2:
"Enne vaadata ju iseennast,
kes üldse siin räägib,
kas erinedki oma mõttevennast,
või siin niisama määgid."

Arutleja nr1:
"Aga minust ei saada aru."
Arutleja nr2:
Äkki on sul kehv sõnavara."
Arutleja nr1:
"Ma ei saa lollidest jagu."
Arutleja nr2:
"Algul mata oma rumalus maha."

"Ära pane asju laua servale!"
ütles Mari kärmelt emale.
Ema vaatas ehmunult köögi taha,
koer hüppas ja ajas purgi maha.

Kas kuuled kuis tuksub?
Kas sa üldse kuuled?
Kuuled,sind endaga kutsun.
Mida vastavad su huuled?

Ma olen veel nii noor,
maailma üle ikka arutan.
Mul suurim on soov,
et paradiisi kord jalutan.

Aga mis on paradiis?
Olla koos sinuga?
Aga mis juhtub siis,
kui hüvasti jätad minuga.

Mõtlen alati elutõdedest,
mõtlen mis on ilmsi.
Ütlen lahti tõbedest,
ja avan oma silmi.

Päike kord põlemise lõpetab.
Ei kesta igavesti masin.
Elu kord mulle õpetab,
sust liiga vara lahti lasin.

Õhtu viisjuppi vilistan,
kevadet sisse hingan,
mööduvat kiisut silitan,
ümbrust ümberringi hindan.

Möödub mõni tuttav nägu,
tervituseks alati noogutan,
saan oma mõtetest jagu,
end kevade kätte loovutan.

Kõnnin üle kauni Emajõe,
näen,et mängib loodus,
ütlen teile ühe tõe,
millegi algus lõpust koorus.